Hiirugeeni tuvastamine laboritestide ja hobuse värvuse põhjal

21. mail 2024. aastal toimus EHKÜ kolmas veebiseminar, kus Priit Tormis jagas oma kogemusi hiirugeeni kandvate eesti tõugu hobuste kasvatajana. Arutelu aitas läbi viia Priidu Tikk. Priit Tormis oli kokku pannud ülevaatliku materjali (allalaadimise link artikli lõpus), mis on suures osas tehtud tema enda karja põhjal. Siinkohal toome välja mõned seminari ajal tekkinud arutelupunktid ning olulisemad märkused.

Lisaks saab lugeda 2019. aastal ilmunud teadusuuringu kokkuvõtet Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehel ning eesti tõugu hobuse värvustest ja värvusgeneetikast Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Seltsi (EHKAS) kodulehel.

Kokkuvõtva teksti on koostanud Eve Rannamäe, Priit Tormis ja Priidu Tikk, 2024

Hiirugeeni kolm alleelivarianti

Hiirugeeni puhul on kolm erinevat varianti, mida geenitestides tähistatakse järgnevalt:

D – pärishiirjas geenialleel;

d1 – valehiirjas (pseudohiirjas) geenialleel;

d2 – mittehiirjas geenialleel.

Ulukmärgiseid (hiirja geeni tunnuseid) põhjustab alleelivariant D, vähemal määral teeb seda ka d1. Alleelivariandi d2 puhul ulukmärgiseid ei ole. Peamised ulukmärgised on õlarist, seljajutt, seest heledamad kõrvad ja sebroidsed vöödid jalgadel. Kõige paremini on ulukmärgised nähtavad sünnivärvuse juures mustadel, kõrvidel ja võikudel hobustel. Täiskasvanud mustadel, hallidel, raudjatel ja kollastel hobustel on neid keerukam märgata, võigul hobusel on sebroidsed vöödid paremini näha.

Hiirugeeni ja kõrbi värvust põhjustava geeni (A) mõju on sarnane, sest mõlemad “lahjendavad” värvi kehal, samas kui pea, saba ja jalad jäävad puutumata. Pärishiirja geeni (D) mõju on varieeruv – olgu siis homosügootsena (päritud mõlemalt vanemalt) või heterosügootsena (päritud ühelt vanemalt). Homosügootsena “lahjendab” hiirugeen värvi tugevamini. Heterosügootsena aga ei pruugi selle mõju täiskasvanul hobusel näha olla. Sellepärast on oluline teada, kas hiirugeenile viitavad ulukmärgised olid varsaeas nähtavad. 

Seminaril arutleti põgusalt “valehiirja” termini ja selle tõlkimise üle – samahästi võiks seda nimetada ka nt “lahjahiirjaks”või “pseudohiirjaks”.

Varsa sünnivärvus kui oluline hiirugeeni määraja

Õlarist ja juttselgsus võivad esineda ka valehiirjatel (d1), aga sebroidseid vööte nii esi- kui tagajalgadel on P. Tormis märganud ainult pärishiirjatel (D) hobustel. See on tema kogemuse põhjal ainuke tunnus, mis valehiirjat ja pärishiirjat eristab. Seega, P. Tormise sõnul viitavad sebroidsed jalavöödid hiirugeenile ilma testi tegemata. Kui hobusel on juttselgsus (ja ei ole teada, kas tal varsana ka jalgadel sebroidsed märgised avaldusid), on ta valehiirjas või pärishiirjas – aga kumb neist, ei saa välimiku põhjal tuvastada. Kuna sebroidsed märgised pärast sündi suuresti kaovad, oleks hea, kui varssadest tehtaks foto, nii et oleks hiljem näha, kas sebroidsed vöödid esinesid või ei.

Pärishiirja tunnuseks on ka see, kui sabajutt jätkub läbi sabatüve (loe selle kohta rohkem EHKAS-e kodulehelt), valehiirjal see nii ei ole. Oma kogemusele tuginedes aga P. Tormis selles erisuses nii kindel ei ole.

Varsa sünnivärvuse juures tasuks jälgida ka seda, et kui pärishiirja geeniga varsad on põhivärvuselt mustad (E), siis nad sünnivad tegelikult väga heledana ning neid on lihtne pidada kollasegeeni (Cr) kandjaks. Fotol olevad Muuksi Emil ja Lasse on mõlemad heleda sünnivärvusega, aga kollasegeeni ei ole kummalgi. Teisisõnu, kui musta põhivärvusega varss sünnib heledana, siis on põhjust loota pärishiirjat geeni. Vanusega muutub värvus tumedamaks. Kõrvi hobuse sünnivärvust muudab hiirugeen vähe.

Hobuse värvuse määramine

Kas hobuse värvuse määramiseks ongi vaja geenitesti või saab selle paika panna ka ainult põlvnemise põhjal?

P. Tikk selgitas, et veterinaaridel endal on sageli värvide kohta vähem teadlikkust ja seega küsitakse hobuse sünnivärvust tihtipeale omanikult. Omanik võib aga värvust nimetada nii või naa, lähtudes oma kogemusest ja traditsioonidest. Näiteks kui traditsiooniliselt on kõrbhiirjaid nimetatud kõrbideks, siis võib ka praegune omanik õigustatult eelistada sellise hobuse nimetamist kõrviks, hoolimata olemasolevast seljajutist. Hiirjaks nimetaks ta aga sellise hobuse, kes ongi just hiirekarva. Seega, värvuste nimetamisel kehtivad erinevad praktikad ja ühtset konsensust, kuidas seda peaks tegema, ei ole. EHKAS-el on olnud plaanis korraldada värvuste teemal ümarlaud, mis tulevikus neid praktikaid ühtlustada võiks. 

Inimeste silmad on erineva treenitusega ning kogemusega tekib teatav tunnetus. Paljude geenide avaldumist värvuse põhjal on silmaga võimalik tuvastada. Lisaks on oluline infoallikas põlvnemistabel, mille põhjal on enamasti võimatu genotüüpi täielikult määrata, küll aga annab põlvnemine selle kohta vihjeid ning teatud asju saab välistada. Näiteks kui mõlemad vanemad on punasefaktoriga (e), siis musta järglast tulla ei saa; või kui mõlemal vanemal ei ole hõbegeeni, siis ei ole seda ka järglasel.

Milliselt eesti hobuse esivanemalt võiks hiirugeen (geenivariant D) pärineda?

Hiirugeeni põlvnemisel ei vaadata niivõrd sugupuus olevate hobuste värvuseid, vaid nende nimesid ja võimalusel ka geenitesti tulemusi, st kas esineb homosügootsust. Üks hobune, kellest hiirugeen kindlasti tuleb, on Aku 684 E. Teine on Ando ja Tulda järglane Adeelia 3860 E. Seega võib Adeelia hiirugeen pärineda Ando või Tulda poolt, kusjuures Tulda oli jutiga helekõrb. Lisaks nendele võib hiirugeen pärineda hoopis kusagilt mujalt, sest selle avaldumine pole üheselt mõistetav.

Hiirugeeni tuvastamine laboris

Hiirugeeni saab lasta tuvastada Saksamaa, Suurbritannia ja USA laborites. P. Tormis soovitab selliseid laboreid nagu Animal Genetics ja Laboklin. Kui jõhviproovi võtta, siis tuleb kindlasti jälgida, et karvanääpsud oleksid olemas (ilma nääpsudeta proovi puhul raha ei tagastatud, sest üritati testida, aga tulemust ei saadud). Eelmisel aastal tehti hiirugeeni test veidi üle viiekümnele eesti tõugu hobusele, kuid tõenäoliselt on seda tehtud rohkem, sest kõik tulemused ei ole hobuslaste registrisse jõudnud. Kindlasti võiks selle info aga registrisse edastada.

Millistel tõugudel veel hiirugeeni esineb ja mille poolest on nad teistsugused kui hiirugeeniga eesti hobune?

Hiirugeeni esineb näiteks ka konikul (ühel eesti hobuse lähimatest sugulastest), pržewalski hobusel, norra fjordihobusel, islandi hobusel jt. Mis aga eesti tõugu hobusel teistsugune on, on see, et tal on erinev hiirugeeni haplotüüp. Varasemalt arvati, et pärishiirja tunnuseks on see, et lakk ja saba on natuke (servadest) valged. Selgus aga, et eesti tõugu hobusel on hiirugeen olemas, aga valget saba ja lakka sellega ei kaasne. Rohkem infot leiab selle teadusuuringu kohta ajakirjast Genes ja EHKÜ kodulehel olevast kokkuvõttest.

Milline on viimase aja statistika – kui suurel protsendil aastas sündivatest varssadest võiks olla hiirugeen ja võrdluseks, kui suurel osal on näiteks kollasegeen?

Eelmisel aastal sündis 300+ eesti tõugu varssa, kellest hiirja nimetusega olid PRIAs 25, üle-eelmisel aastal 32. Kollasegeeniga (registriotsingus ahk, võik, kollased ja valkjad) oli eelmisel aastal 110 ja üle-eelmisel aastal 97 varssa (need värvused on kõik välimuse põhjal määratud). Seega kolmandik eesti tõugu varssadest sünnib kollasegeeniga. Hiirjate hulgas on kindlasti ka valehiirjaid. Samas võib olla ka teistpidi – et hiirjas värvus ei paista välja, aga hiirugeen on olemas. P. Tormise hinnangul on eesti tõugu hobuse populatsioonis hiirugeeni umbes 10–20% vahel.

Hiirugeeni säilitamine eesti tõugu hobuses

Mis seisus on hiirugeeniga hobused eesti tõugu hobuse populatsioonis? Kas hiirugeeni peaks teadlikumalt säilitama?

P. Tikk arutles, et hiirugeen on oluline aborigeense tõu tunnus ja seda on oluline ka kommertslikult välja tuua – et meil on hiirugeen säilinud ja see on otsene viide, et meil on aborigeenne tõug. Arvukuselt võiks teda olla kindlasti rohkem. Teisalt, värvuste eelistamine on iga hobusekasvataja enda maitseasi ja hiirjas hobune ei pruugi paljudele kasvatajatele piisavalt kontrastne ja seega piisavalt kommertslik olla. Näiteks Voore Tintini näol teame, et hiirugeeniga kollased võivad tulla palominod ja siit tekkiski arutelu käigus mõte, et üks väljund hiirugeenile võiks olla efektse palomino saamine.

P. Tormise isiklik soov oleks, et hiirugeen oleks rohkem levinud. Homosügootsete hiirjate puhul on juba keeruline leida täkke, kes ei oleks lähedalt suguluses. Kui hiirugeen oleks levinud näiteks üle 50%, siis halba see populatsioonile ei teeks. Sellisel juhul esineks päris musta hobust vähem, rohkem oleks pleekinud mustasid. Seega varjundeid tuleks juurde, aga midagi ära ei tohiks kaduda. Et hiirugeeni teadlikult säilitada ja selle esinemist ning põlvnemist jälgida, peaks sündimisel oskama märgata hiirugeeniga varssasid. Testima neid ilmtingimata ei pea. Olulised tunnused on triibud jalgadel või hele sünnivärvus.

Hiirugeeni esinemise kohta eesti tõugu hobuse populatsioonis võiks olla rohkem infot ja teadlikkust. Seltsidel võiks olla sellekohane jälgimis- või säilitamiskava, mille põhjal oleks ülevaade, kas ja kui palju hiirugeeni eesti tõugu hobusel esineb. Kuna läbilõiget populatsioonist saab üldiselt kõige paremini täkkude kaudu (neid on vähem ja nemad saavad järglasi), siis monitooringu kitsendamiseks ja lihtsustamiseks võiks näiteks ainult täkkusid testida.

Kutse koostööle!

Priit Tormis on nõus koguma infot hiirugeeni esinemise kohta eesti tõugu hobustel. See aitaks populatsioonis esinevat hiirugeeni paremini kaardistada. Seega, kui Sinu hobusel sünnib varss, kellel on ulukmärgised, tee palun varsast foto ja saada see koos põlvnemisandmetega Priidule. Samuti saab Priidult küsida nõu ja abi laboritestide osas. Kui ka info Priidule saatmata jääb, tasuks tuleviku tarbeks varsast igal juhul foto teha – selline, kus sünnivärvus ja ulukmärgised näha oleks.

Priit Tormise kontaktid on 56 484 745, tormispriit@gmail.com.