EVA programm – miks ja kuidas?

 Eesti tõugu hobuste aretusprogrammi eesmärgiks on tagada eesti tõugu hobuse genofondi säilitamine ja geneetilise mitmekesisuse säilimine. See tähendab muuhulgas tõusisese päriliku muutlikkuse hoidmist kasutades aretuses ka neid hobuseid, kes on teistega väiksemas suguluses. Saame peale vaadates analüüsida hobuste sugupuid ja anda hinnanguid selle kohta, kui levinud põlvnemisega on tegemist, kuid raske on võrdse põhjalikkusega anda hinnanguid sadadele hobustele ja jääda seejuures objektiivseks. Eesti hobuse populatsioon on piisavalt väike, et seda ohustavad inbriiding ja mitmekesisuse kaotus, kuid samas piisavalt suur, et kogu efektiivset populatsiooni pole võimalik nn käsitsi läbi analüüsida. Selles tulebki meile appi EVA programm.

Programm on võimeline läbi arvutama kõik teadaolevad sugulusteed hobuste põlvnemistes ja võrdlema potentsiaalseid suguhobuseid omavahel. Programm annab välja terve rea erinevaid tabeleid, kus analüüsib hobuseid nii ühe- kui ka gruppide kaupa, annab hobustele erinevaid koefitsiente nagu inbriidingukoefitsient, erinevad suguluskoefitsiendid jne. Samuti annab soovitusliku paaridevaliku nimekirja ning määrab täpselt ära, kui levinud põlvnemisega üks või teine hobune on.

Programmi tulemuste abil saame aretusse tuua vanemaid hobuseid, kes muidu jääksid meie tähelepanu alt välja, kuid kes osutuvad nüüd huvipakkuvaks. Noorte täkkude puhul saame näiteks hinnata, kui levinud põlvnemisega nad on võrreldes teiste täkkudega ja tänu sellele jätta sihilikult täkuks ka vähelevinud põlvnemisega isendeid. Saame hinnata inbriidingu suurust ja muutusi ajas. Programm võimaldab ka aretusväärtuste lisamist ja nendest lähtuvaid aretussoovitusi, kuid sellele me praegu ei keskendu. Seega annab EVA programm võimaluse analüüsida eesti hobuse efektiivset populatsiooni terviklikult ja rakendada tulemusi praktikas. Kuna populatsioon on pidevalt muutuv (hobused surevad ja sünnivad), siis muutuvad ka saadavad tulemused (hobuse põlvnemine jääb samaks, kuid muutub teiste sarnase põlvnemisega hobuste arv). Seetõttu ei ole tegemist ühekordse analüüsiga, vaid jooksutame programmi regulaarselt uuesti.

Seni on olnud palju tööd algandmete töötlemisega programmile sobivaks (programm saab aru vaid numbritest ja kogu info tuleb ümber kodeerida) ja veateadete lahendamisega (tõuraamatu andmed on puudulikud). Sajad hobused on tulnud ükshaaval üle kontrollida, kuid oleme valmis saanud ca 10 000 hobusega sisendfaili, mis toimib. Kuigi esialgsed tulemused on käes, siis tuleb veel tegeleda tulemuste mõtestamisega, korrigeerida suguhobuste nimekirja (kõik omanikud ei teata korrektselt ruunamistest, müükidest, surmadest jne) ja pidada põhjalikke arutelusid väljundinfo strateegia välja töötamiseks.

Triin Visamaa