Eesti tõugu hobuse emaliinid – väljasurnud, elujõulised, ohustatud

Juuni 2024

 

9. aprillil 2024. aastal toimus EHKÜ liikmetele järjekorras teine veebiseminar, kus Hiiumaalt Kassarist pärit hobusekasvataja ning Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Seltsi juhatuse esimees Priidu Tikk rääkis eesti tõugu hobuse emaliinidest, rõhuasetusega ohustatud emaliinidel. Seminari eesmärk oli teadvustada emaliinide olulisust ja ärgitada inimesi selle üle arutlema.

 

Mis on emaliin?

Teema esimeseks püstituseks võib lugeda 2021. aastal Priidu poolt koostatud teksti Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehel.

Põhimõtteliselt on emaliin suguliin emade ja tütarde vahel, st liinis tagasi minnes arvestatakse ainult emapoolseid emasid. Termini “emaliin” sünonüümina võib kasutada terminit “genealoogiline märaperekond”, kuid siiski on Priidu meelest neil teatav erinevus. Nimelt, “märaperekonna” puhul tõstetakse tihtipeale esile silmapaistev mära, kellel on silmapaistvad järglased. “Emaliini” on aga aborigeense ohustatud tõu puhul paslikum kasutada, kuna siinpuhul ei ole oluline vaadata ainult silmapaistvaid märasid, vaid kaardistada populatsioon tervikuna.

Priidu tõi näitena lehekülje horsetelex.com, kus on üleval küll sporthobuste põlvnemised, kuid kus saab näha, kuidas on kasutatud erinevaid termineid (mareline, dam line).

 

Eesti tõugu hobuse emaliinide tabel

Hetkel põhiline tööriist, kus on kokku võetud olemasolevad eesti tõugu hobuse emaliinid, on üks Exceli tabel (allalaadimise link artikli lõpus). Tabeli koostamisel ning haldamisel on Priidule abiks olnud Mari-Anna Alviste ning Hanna Treikelder.

Kuna enamus liine pärineb Saare maakonnast (allesjäänud liinidest ainult kolm on mujalt), siis on liinid jagatud kihelkondade kaupa. Tulevikus saaks analüüsida, kas kihelkondade kaupa ka teatud mustrid välja tuleksid, nt millised emaliinid on välja surnud, millised paljunenud, millised on mingisuguse veresusega või kuidas on emaliinid laiali läinud. Tabelisse tuleb suhtuda teatava kriitikaga – eriti just Vilsandi päritolu emaliinide puhul, kus põlvnemisandmed on kõige puudulikumad.

Tabelis on kolm veergu, mis tähistavad päritolu, liini praegust nime ja näiteisendit. Tegelikkuses võiks tabelis nimetatutest elus olla u. 50 liini, sest mõned on juba välja surnud ja mõned välismaal.

 

Emaliinide analüüsimise jaoks vajalik taust

Et paremini mõista ja analüüsida emaliine, tõi Priidu välja mõned olulised faktid eesti tõugu hobuse kohta.

Esiteks, eesti tõu põlvnemisandmete puhul ei saa mööda vaadata asjaolust, et kuni aastani 2000 oli osa eesti tõugu hobuseid tõuraamatusse kandmata. Siiski osalesid need hobused aretuses ning nende järglased läksid tõuraamatusse. Kaudselt mõjutab see ka emaliine.

Teiseks, põlvnemisi hakati märkima alates 1920-ndatest aastatest (üksikult juba varem). Märkimine oli aga osaliselt puudulik. Näiteks märgiti raamatusse ainult hobuse vanemad ja sedagi mitte liiga täpselt. Kindlasti ei märgitud ära kogu eesti hobuse populatsiooni. Priidu teada märgiti ära ainult tõu võistlustel (veokatsetel vmt) käinud hobused. On teada, et 1920-ndatel on küsitletud Saaremaa hobusekasvatajaid ja üle 70% märadest on saanud karjamaa täkult järglase või teadmata täkult järglase – ehk siis 1920-ndatel oli veel tavaline, et inimene ei teadnud, kes oli tema eesti tõugu hobuse isa. See oli just Saaremaa eripära, et tõuraamatu kanded ei olnud niivõrd olulised. Seega arvestatav osa populatsioonist oli looduslik valik ühiskarjamaadel.

Kolmandaks, hobuste arvukus (sh eesti tõugu hobuste arvukus) hakkas langema juba alates 1940-ndatest aastatest. Kõige suurem pudelikael on 1970-ndatest, mil sündis kõige vähem varssasid. Selle mõju jõudis kohale 1980-ndatel ja 1990-ndatel. Põlvnemisandmetestki on näha, et kui enne on päris suur mitmekesisus, siis alates 1970-ndatest hakkavad tekkima teatud sõlmeellased.

 

Ohustatud emaliinid

Tõsiasi on see, et mitmekesisus on minevikus olnud tunduvalt suurem ja mitmekesisuse kahanemise protsess jätkub praegugi. Priidu julges välja tuua korrelatsiooni, et valdav osa emaliinidest, mis on lähiajal välja surnud või mis on ohustatud, on sattunud mandrile. Miks nii? Mandril on saadud vaid üksikuid järglasi ehk kasvatamine on ära lõppenud. Kusjuures muuhulgas võib saatuslikuks saada asjaolu, et hobune on liiga hea (nt hüppab väga hästi) ja seetõttu ei müüda teda aretusse. Mära, kelle kaudu säilis eesti tõus Mandri-Eesti päritolu emaliin ning ühtlasi kimligeen (roan), on Tiina 3457 E.

Seminaril arutleti mitmete emaliinide üle. Osalejad küsisid enda hobuse kohta, millisest emaliinist hobune pärineb ja kas tegemist võiks olla ohustatud emaliini esindajaga. Koos vaadati PRIA hobuslaste registrist andmeid, otsides mära nime ja uurides tema põlvnemist ja järglasi. Eesti tõugu hobuse kohta võib häid andmeid leida ka Soome Hippose andmebaasist, kus on hobuse kohta välja toodud sugulused, sõlmeellased ja emaliin. Siiski tuleb sealsete andmete vaatamisel ja analüüsimisel arvestada, et andmebaasis on esindatud vaid osa populatsioonist ehk siis andmed ainult nende hobuste kohta, kes on Soome liikunud.

Toodi välja kõige kriitilisemas seisus emaliinid. Näiteks Eva emaliinist pärinevad kaks suhteliselt laialdaselt kasutatud sugutäkku – Elton ja Vihur – kuid väga tõenäoliselt sureb see emaliin välja, sest viimane märajärglane on juba pea 25 aastat vana, asub välismaal ning elus järglased tal puuduvad. Seega on Eva liin näide emaliinist, kust on saadud hinnatud sugutäkke, kuid emaliin ise on ikkagi välja suremas.

Missugune on kõige vanem emaliin, on raske hinnata. Tuleb arvestada, et põlvnemisandmeid hakati alles 1920-ndatel sisse kandma. Võimalik, et vanim on Muhu/Tori Raba 4215 E liin. Praegu on selles liinis kaks aktiivset mära, kes võivad oma emaliini veel päästa. Kõige levinum emaliin on aga Tella 2082 E.

Emaliinide säilitamiseks on võimalus ka munarakke koguda (esimese veebiseminari teema).

Soovitus: kui alustad karja moodustamist või tahad karja uuendada ning ei tea, milliseid märasid valida, siis tasuks otsida märasid, kes kuuluvad vähemlevinud emaliinidesse. Kui vajad abi või infot, võta ühendust EHKÜga!

 

Emaliinide nimed

Mis puutub liini nimesse, siis see on tinglik. Hetkel on seal mära nimi, kellest alates on toimunud emaliini viimane hargnevus tänasesse päeva. Võtame näiteks Hiiumaa Tuti 3524 E. Temal on tänase seisuga vähemalt kaks erinevat tütart, kel omakorda on hetkel elusolevaid märajärglasi. Kui üks Tuti tütreliin sureks välja, siis see ei oleks enam Tuti liin, vaid liini “nimeks” saaks tema tütre nimi.

Sellel, et liini “nimi” ei oleks ajas kõige kaugema põlvnemisandmetel esineva mära järgi nimetatud, on kaks praktilist põhjust. Esiteks, raskendatud on liini määramine, liini seisundi hindamine, kui “liinialustaja” ei mahu ära tänapäevaste hobuste põlvnemislehele. Teiseks, kui minna liini pidi väga kaugele, siis on hästi palju korduvate nimedega isendeid ja tõuraamatu numbrit ei ole – seega jällegi ei olegi väga tihti võimalik liini eristada või üles leida.

Edaspidises koostöös Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Seltsi (EHKAS) ja Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) vahel püütakse ühtlustada eesti tõugu hobuse emaliinide nimed ja/või nummerdada kõik liinid. Oluline on ka, et emaliinid oleksid kirjeldatud ja et nende hetkeseis oleks teada.

 

EHKÜ ja omanike roll emaliinide säilitamisel

Eesti tõugu hobusel on säilinud suur geneetiline mitmekesisus. Võlgneme selle eest tänu emaliinide rohkusele. Et eesti tõugu hobuse mitmekesisust säilitada, on ülimalt oluline säilitada muuhulgas ka emaliine. Lisaks vähelevinud emaliinide säilitamisele on sama oluline suuremate emaliinide hargnevuste hoidmine. Selleks loodi EHKÜs peale aprillis toimunud veebiseminari n-ö märade otsimise töörühm, kes püüab ohustatud ning vähelevinud emaliinide järglaste omanikke informeerida ning võimalusel emaliini jätkamiseks lahendusi leida. EHKÜ paneb omanikele südamele, et nende endi panus on emaliinide säilitamisel väga oluline. Küsimuste korral võib julgelt pöörduda EHKÜ poole, kirjutades aadressil info@esthorse.ee.

Eve Rannamäe, Priidu Tikk