Eesti hobusel on juubeliaasta

Juba varem tunti vajadust organisatsiooni järele, mille ülesandeks oleks eesti hobuse arendamine ja tema kasvatajate koondamine. Kohe peale Vabadussõjas kätte võidetud vabaduse saabumist tekkisid selleks ka võimalused – eestimeelsed mehed said uut hoogu ning algas seltside loomine. Uute mõtetega alustati selgitustööd ka eesti hobuse kasvatajate seas.

1920. aastal Põllutööministeeriumi poolt korraldatud hobuste registreerimise järel selgus, et kõige enam oli säilinud kolme tõugu hobuseid: eesti, tori ja ardenni. Ametlikult tunnistati Põllutööministeeriumis peetud koosolekul ka vajadust luua ühtne eesti hobuse arenduskeskus. Sama meelt olid ka eesti hobuse kasvatajad.

Eestvedajateks said Libatses elav eesti maakarja entusiast ja seltsi asutamise mõtte algataja Hans Virkus, Läänemaa tollane riigimaade ülem A. Arrak ja mitmed teised tuntud tegelased ning 2. augustil 1921. aastal registreeriti Tallinna-Haapsalu Rahukogu poolt Eesti Maahobuste Kasvatajate Seltsi põhikiri. 

Põhikirja peamised punktid olid:

- eesti hobuse muutmine puhasaretuse teel kodumaa põllumajandusele ja oludele vastavaks hobuseks;

- hobusekasvatamise kultuuri tõstmine;

- suguhobuste ostu-müügi korraldamine.

See ajalooline kuupäev tähistabki eesti hobuse kasvatajate seas pöörangulist momenti, mil aretustöö sai uued perspektiivid ja pandi alus eesti hobuse tõuraamatule.

Seltsi esimene koosolek peeti Lääne Maavalitsuse ruumides Haapsalus 22. augustil 1921. aastal. Kõik osalejad olid ka seltsi asutajaliikmed. Esimesse eestseisusesse kuulusid A. Arrak – esimees, Hans Virkus – abiesimees, Aleksander Saar (tollane Läänemaa maavanem) – laekahoidja ja S. Siimon – kirjatoimetaja.

1926. aastal muudeti nimi Eesti Hobusekasvatuse Seltsiks ja 1929. aastal Eestihobuste Tõuseltsiks. Sellisena tegutses selts 1951. aastani, mil eesti hobune tunnistati tollaste võimude poolt mittevajalikuks ja selts likvideeriti. Seltsi asukoht ja kontor asusid kogu tegutsemisaja jooksul Haapsalus.