Eesti hobune Saaremaal (Ülo Metsmaker)

Ajalugu meenutades

On möödunud 137 aastat ajast, mil täkk Vapsikas Pariisi maailmanäitusel Eesti kohalikule hobusele kuulsust tõi. Siis oli see hobusetüüp valdavaks kogu Eestis ja ka lähialadel; see hobune oli aluseks meie tori ja ardenni aretuses.

Üks sajand inimkonna ajaloos on lühike aeg, kuid küllalt pikk ühe loomaliigi sihikindlaks ümberkujundamiseks. Kuna Saaremaal kasvatatav hobune oli jäänud, hilisemal ajal teadlikult kõrvale jäetud teiste tõugude otsesest mõjust ja valiku aluseks on valdavalt kohaliku talumehe arusaam – valik tugevama, kiirema, vastupidavama, samuti parema söödakasutaja, sõbraliku ja rahuliku iseloomu suunas, on säilinud hobune, mis suhteliselt vähe erineb omaaegsest kuulsast Vapsikust.

Oleks vale käsitleda Saaremaad täielikult isoleeritud piirkonnana. Postijaamade ja maanteede väljaehitamisega kasvas nõudlus kiirete ja vastupidavate tõllahobuste järele. Sel eesmärgil asutati Balti aadelkonna algatusel Karl v. Hahn’i poolt 1870. a. Uue-Lõve hobusekasvandus. Täkkudena kasutati põhiliselt Riia depoost toodud araabia-orloviverelisi ristandtäkke, kes olid väga hinnatud ka kohalike talunike seas. Hobusekasvandus eksisteeris 38 aastat ja jättis kindla jälje meie hobuste põlvnemisse. Uue-Lõve pärandina saime juurde kollast-linalakka ja võiku värvust. Paljud vanemad hobusemehed mäletavad neid kergematüübilisi kiireid hobuseid, kuid hindasid neid sööda suhtes nõudlikeks. On teada, et Pihtla Sugutäkkude Tallis kasutuses olnud täkk Fiksu 182E isa Fiaal 78E põlveneb Uue-Lõve täkkudest.

Tööstuse areng kaotas vajaduse postihobuste järele, säilis nõue tugevale põllumajandushobusele.

Teise maailmasõja ajal hobuste arv langes, kuid sõjajärgsetel aastatel võeti hobusekasvatus riikliku kontrolli alla. ENSV Ministrite Nõukogu 17. novembri 1947. a. määruse nr. 858 ja NSVL Ministrite Nõukogu kinnitusel moodustati Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Hobusekasvatuse Valitsuse koosseisus Saaremaal Pihtla vallas Eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude Tall ja Hobusekasvandus. Määrati kindlaks talli teeninduspiirkond, kinnitati põhimäärus (5. jaanuar 1949) ja tööplaani põhinäitajad eesti tõugu hobuste alal. Ülesandeks oli komplekteerida sugutäkkude tall 40 sugutäkuga ja läbi viia 1600 paaritust.

Veel on säilinud põllumajandusosakonna poolt koostatud Saaremaa tõutäkkude nimekiri 1. novembrist 1948. a., mille andmetel oli Saaremaal kasutuses 38 täkku.

Sugutäkkude tall likvideeriti 1956. aastal. 18. veebruaril 1956 koostatud akti alusel anti Eesti Riiklikule Sugutäkkude Tallile üle 20 täkku. Muu vara ja vahendid anti üle Kõljala Puukool-Seemnekasvatuse majandile.

Pihtla Sugutäkkude Tallis arendati edukalt nii aretus- kui ka treeningtööd, osaleti näitustel ja võistlustel. Kasutuses oli ka Soomest toodud täkke, kelle mõju kohalikele hobustele on tuntav. Täkkude Võimas 160E tütar Tella 2887E ja Tupper 306E tütar Tai 3049E, Lusti Rõõmuse Tõlluste tallis kasvatatud märad, võiksid oma arvuka järglaskonnaga teenitult olla perekonna alustajad. Tuntuimatest täkkudest võiks nimatada Taru 149E, Tooru 219E, Rips 269E, Võlur 300E, Tapper 180E, Fiksu 182E, Endo jt.

Pihtla Sugutäkkude Talli tegevus ja tema osa eesti tõugu hobuste aretuses vajab täiendavat uuringut, mille juures võivad abiks olla talli asutajad (Voldemar Luht) ja treenerid (Arnold Välja, August Koov jt.), samuti paljud kohalikest elanikest, kes on selle perioodi tööde ja tegemiste tunnistajad.

Järgnevad aastad olid hobusekasvatuse allakäigu aastad. Kui 1. jaanuaril 1955 oli Saaremaal statistika andmetel 8482 hobust, siis 1974. aastaks langes hobuste arv 1004-ni.

Hobusekasvatus hakkas stabiliseeruma ühismajandites tõufarmide moodus-tamisega ja nende passistamisega 1969. aastal. Aktiviseerus Riikliku Hobuste Tõulava töö tõuaretusalase töö juhendamise ja kontrolli osas. Tõu-farmide hindamise ja ülevaatustega rõhuti majandi spetsialistide kohuse-tundele, tekitati konkurentsi, oluline osa selles oli aga siiski hobuse-huviliste majandijuhtide ja zootehnikute isiklikus töös ja suhtumises.
Kuigi hobuste arv langes veel poole võrra, s.o. 1990. aastaks 581-ni, on kasvatajate ring jäänud suhteliselt stabiilseks ka pärast Eesti Vabariigi põllumajandusreformi, muutunud on ainult omandivorm. Igal hobusel on kindel omanik-peremees.

Hobuste arv Saaremaal aastate lõikes:
1936 – 16020
1950 – 12780
1955 – 8482
1964 – 2688
1974 – 1004
1990 – 581
1997 – 443
2000 – 400 statistika andmetel
421 EHS-i aastaraamatu andmetel

Käesoleval ajal peaks Saaremaal olema ligi 450 hobust, kuna kõik kasvatajad ei ole EHS-i liikmed. Statistika eratootjate osas kasutab tuletuslikku meetodit.

Kuigi eesti tõugu hobuste populaarsus Eesti mandrialal on viimastel aastatel suurenenud, asub enamik kasvatajaid Saaremaal. Seda näitab ka sündinud varssade arv. 120 varsast sündis Saaremaal 87 (EHS-i aastaraamatu järgi).

Läbi aegade on Eesti hobune jäänud stabiilselt väikehobuseks, kuigi juba 1953. aastal esitas O. Nuut oma töös “Hobuste aretuse alused Eesti NSV-s” järgmised Eesti hobuse keskmised mõõtmed:

Täkud tk 146,0 kppk 152,0 rü 175,0 kü 19,0
Märad tk 143,5 kppk 148,0 rü 172,0 kü 18,3

Ja soovitab tõuraamatusse kanda eesti tõugu hobuseid mõõtmetega :

Tõutäkud: tk 150–154 sm eluskaal 500–600 kg
Tõumärad: tk 148–152 sm eluskaal 500–550 kg

Viimased mõõtmisandmed 2001. aastast (dots. H. Peterson, magistrant H.Tamsalu) näitavad, et eesti tõug on püsiva eksterjööriga:

Täkud: tk 144,2 kppk 145,4 rü 169,8 kü 18,9
Märad: tk 141,9 kppk 145,2 rü 177,1 kü 18,4

Viimasel paaril aastakümnel on olnud palju arutelusid eesti tõu aretus-suundadest.
1975. aastast kasutati Sandla sovhoosi tõufarmis eesti tõugu märade ristamist araabia tõugu täkuga Posol. Viie aasta joosul saadi täkk Posolilt 39 varssa. Ristamine toimus kooskõlastatult Riikliku Tõulava ja Üleliidlise Hobusekasvatuse Instituudiga. Eesmärgiks oli araabia vere lisamine märade kaudu. Täkkjärglaste hulgast valiti sugutäkuks ainult üks järglane – Parun 489E (ema Aasa 3128 E, emaisa Ahti 228 E, eei – Tupper 306E).

lejäänud täkksälud realiseeriti tarbehobustena valdavalt Venemaa ratsabaasidele ja ka tsirkusele. Märadest tüüpilisemad valiti põhikarja ja paaritati eesti tõugu täkkudega. Ka selle katse tulemus vajab põhjalikumat analüüsi.

Pilguga tulevikku

Kuna valdav osa eesti tõugu hobustest asub Saaremaal, on raske üle hinnata meie hobusekasvatajate tööd hobuste säilitamise ja aretuse alal.

Ligi 40 Saaremaa hobusekasvatajat on EHS-i liikmed. Laieneb hobuse-kasvatajate ring, kus hobusekasvatus ja sellega seonduv on pere majandustegevuse aluseks.
Uus ajajärk püstitab uusi nõudmisi ka hobuste aretajatele. Maapiirkondades on tavatootmise ümberkorraldamine andnud suuremaid võimalusi hobuste pidamiseks. Paljud maapered kasvatavad mõnd hobust eesmärgiga tõsta laste huvi maaelu vastu, sageli on aga ka lapsed ise asja algatajateks. Selleks on sobivad hea iseloomuga, liikuvad, sporditüübilised hobused, kellega saab osaleda kohalikel võistlustel ja matkadel.
Tegelik elu näitab, et on tekkinud vajadus hea turismihobuse järele. See peaks olema keskmise kasvuga, tugev, rahulik, hea iseloomuga, kannab sadulas nii algajat raskekaalulist kui soostub vedama juhuslikku veovahen-dit. Seepärast tuleks aretusmäradeks valida tugevad, jõulised märad. Ka ristamine araabia tõuga näitas, et spordis võimekaid, eeldustega järglasi saadi ainult tugevatelt märadelt.
Need hobused on meil olemas, aga nad jäävad sageli kõrvale tõukomisjoni silmade eest, kuna kasvataja ei suuda hindamiseks esitada kõiki noor-hobuseid.

Paljudes riikides on viimasel ajal populaarseks muutunud rakendisport, eriti paarisrakenditega. Meil ei ole veel kogemusi, milleks on võimeline meie eesti hobuse tugevam tüüp rakendiponide klassis. Sellest lähtuvalt on vaja kontrollida ja katsetada kõiki noorhobuseid. On vaja välja töötada asja-kohane metoodika.

Eduka hobusekasvatuse aluseks on kõigi võimalike rakendusvaldkondade tundmaõppimine ja nende maksimaalne ärakasutamine. See nõuab suuri investeeringuid majandusliku baasi tugevdamiseks ja tehniliste vahendite soetamiseks. Loomakaitse eeskirjadega lubatakse paljudes riikides hobust täiskoormusega kasutada alates neljandast eluaastast. Sellest sõltuvalt suure-nevad hobufarmides nii hobuste arv kui ka kulutused.

Hobuste kasvatamist klassifitseeritakse alternatiivse põllumajandus-tootmi-sena. Hobusekasvatuse hea käekäigu huvides vajab ta samade toetusmehha-nismide rakendamist kui tavapõllumajandus.

Ülo Metsmaker

Artikkel avaldatud kogumikus "Meie Hobune" 2001