Täkuliinid

 Eesti hobuse täkuliinidest rääkides eristatakse aborigeenseid ja Soome liine. Aborigeensete liinide esiisad on põlised eesti hobused, Soome liinide alustajad on Soomest imporditud soome tõugu hobused. Tuleb aga märkida, et tänapäeval pole Soome liinide täkud vähem aborigeense põlvnemisega kui kohalike liinialustajate omad, sest hilisemalt pole soome tõugu hobuseid enam aretuses kasutatud ja märade kaudu on liinid segunenud.

Joonistel ja lisatud failis on välja toodud vaid Eestis asuvad tunnustatud täkud ja ajutise tunnustuse saanud täkud, kes on aretusseltside kodulehel sugutäkkude nimekirjas (30.04.20 seisuga). Kui arvestada ka tunnustuseta täkke, on liinide hargnemine teistsugune.   

Aborigeensed liinid:

Ahti 228E liin oli algselt Agar 9E liin, kuid kuna Ahti oli liini ainuke jätkaja, nimetati liin tema järgi. Hetkel põlvnevad kõik paaritavad täkud Ando 537E-st. Edasi jaguneb liin kolme Ando poja vahel: Aabram 599E, Aroon 656E ja Aksel 722E. Kõige rohkem täkke on Aabrami harus.

Selle liini esiisa täkk Agar sündis 1914. aastal Saaremaal. Värvuselt punane, lauguga laubal, mokad kirjud, parem silm "sõrasilm". Mõõdud: kõrgus turjalt 136 sm, kõrgus laudjalt 136 sm, kämbla ümbermõõt 19,5 sm, eluskaal 360 kg. Täkk Agar 9 E omas raske pea ja lühikese ning tiheda lakaga kaela. Madala, lihastatud turja, laia, kuid veidi nõgusa hästi lihastatud selja, ning laia tugeva nimme. Ta oli vaba sammu ja kiire traaviga. Täkk on hinnatav hea töövõime ja vastupidavuse, kui ka hea söödakasutamise poolest. Silmapaistev tema järglastest on täkk Ankur 95 E - sündinud Tori Hobusekasvanduses. Selle täku kaudu on eesti hobustele antud täkk Agar 9 E väärtuslikke omadusi töövõime ja vastupidavuse osas. (1)

Täkk Ahti 228 E sündis 1942. aastal Tori Hobusekasvanduses. Mõõdud: 143-147-182-20. Eluskaal 440 kg. Värvus hall, lai lauk, tagujalgadel sõrgatsid valged. Täkk Ahti 228 E omab raske kergelt kumera pea; lühikese tiheda lakaga kaela; madala hästilihastatud turja; keskmise pikkusega tugeva selja ja nimme; hästi lihastatud tagakeha; laia, sügava kumerate roietega rinna; tugeva luustiku; tugevad jäsemed, kiire traavi ja vaba sammu. Täkk on vastupidav tööl ja sõidul. Tema peamiseks puuduseks on vähe pehmed sõrgatsid tagumistel jalgadel. (1)

Taube 60E liini täkud põlvnevad tänasel päeval kõik Tukk 520E-st. Liin jaguneb kolme tema poja vahel: Tuljak 666E, Tukker 703E ja Tommi 698E.

Täkk Taube 60 E on sündinud 1917. aastal Ida-Virumaal. Taube 60E isaisaisa on toodud Norrast (võik täkk 142 sm). Mõõdud: kõrgus turjalt 149 sm, kõrgus laudjalt 148 sm, rinna ümbermõõt 180 sm, rinna sügavus 70 sm, kämbla ümbermõõt 20,5 sm, eluskaal 500 kg. Värvuselt hele kõrb täpp laubal, tume jutt seljal, parema tagumise jala sõrgatsiliiges valge, sabas ja lakas valgeid jõhve. Täkk Taube 60 E-l oli suhteliselt raske pea teravate kõrvadega; lühike hästi lihastatud kael; madal hästi lihastatud turi; sirge, tugev selg; lühike ja lai nimme; üleni hästi lihastatud tagakeha; kuivad heade kapjadega jäsemed ja hea töövõime. Iseloom rahulik. Pärandas hästi oma omadusi järglastele. Kuid siiski omas ka vigu - mitteküllaldase rinna sügavuse ja veidi nööritud kämbla. (1)

Taube 60 E poegadest tõutäkkudena on kasutatud täkke Tõlli 80 E ja Tiitur 103 E, kes olid varsana ostetud Tori Hobusekasvandusse ja 3 aastaselt paigutatud paarituspunktidesse. Mõlemad nad omasid suhteliselt raske pea; lühikese hästi lihastatud kaela; hästi lihastatud turja; natukene pikavõitu kuid sirge selja; ümarad roided; hästi lihastatud tagakeha; kuivad heade kapjadega jäsemed. Rinna sügavus oli mitteküllaldane ja samuti ka kämbla ümbermõõt. Hobused olid hea iseloomuga ja vastupidavad tööl. Oma omadusi andsid hästi edasi järglastele. Puudusena andsid järglastele vähe nööritud kämbla. (1)

Eni 8E liini täkud põlvnevad Elkar 598E-st. Alles hiljuti jagunes liin kahe Episood 393E poja vahel: Eps 583E ja Elkar 598E, kuid Epsi haru on välja suremas, noori tunnustatud täkke pole peale tulnud. Epsi tunnustatud pojad on Eskort 705E ja Ex 695E, kuid kumbki enam ei paarita.

Täkk Eni 8 E sündis 1910. aastal Valgamaal. Mõõdud: kõrgus turjalt 143 sm, kõrgus laudjalt 140 sm, rinna sügavus 71 sm, kämbla ümbermõõt 19,5 sm, eluskaal 400 kg. Punane, laia lauguga laubal. Täkk Eni 8 E omas suhteliselt pika pea; küllalt lihastatud kaela; keskmise pikkuse ja kõrgusega turja; lühikese, vähe nõgusa selja; lühikese, tugeva nimme; hästi lihastatud tagakeha; laia ja sügava ümarate roietega rinna; tugevate liigeste ja heade kapjadega jäsemed. Vastupidav sõidul ja tööl. Liini esindajate puudused esinevad peamiselt jäsemetes, aga ka väheses rinnasügavuses. (1)

Raspel 70E liin on hetkel kõige arvukam, liini täkud põlvnevad Rops 386E-st. Liin jaguneb kahe tema poja vahel: Rosett 600E ja Romm 611E. Mõlemas harus on arvukalt noori täkke.

Täkk Raspel 70 E sündis 1924. aastal Hiiumaal. Aastaselt toodi üleskasvatamiseks Tori Hobusekasvandusse. Mõõdud: kõrgus turjalt 141 sm, rinna laius 40 sm, rinna sügavus 69 sm, rinna ümbermõõt 173,5 sm, laudja laius 50 sm, laudja pikkus 50,5 sm ja kämbla ümbermõõt 19 sm. Eluskaal 418 kg. Värvuselt tume kõrb, märgisteta. Täkk Raspel 70 E omas tiheda, kuiva konstitutsiooni, suhteliselt laia ümarate roietega rinna, tugevad heade kapjadega jäsemed, kiire traavi ja vaba sammu. Täku iseloom oli rahulik, ta oli vastupidav tööl ja sõidus ning kasutas hästi sööta. Peamiseks puuduseks oli puudulik rinna sügavus. (1)

Soome liinid:

Lari 23E liini täkud põlvnevad kõik Laasik 711E-st, kes on eakas, kuid veel elus.

Täkk Lari 23 E sündis 1916. aastal. Soomest sisse toodud 1922. aastal. Mõõdud 152-184-21. Eluskaal 500 kg. Värvuselt hele raudjas (täht laubal, kitsas lauk ninal). Täkk Lari 23 E omas suhteliselt raske pea; lühikese laia tugeva selja ja nimme; pika hästi lihastatud luipu laudja; laia, sügava ümarate roietega rinna; tugevate liigestega ja heade kapjadega jäsemed, vaba sammu ja kiire traavi. Oli vastupidav tööl ja sõidul. Omas hea iseloomu ja elava temperamendi. Oli hea söödakasutaja. Lari 23 E poeg Lari I 72 E sarnanes tüübilt rohkem soome hobustele (kõrgus turjalt 157 sm). Eesti tõugu märade paaritamisel Lari 23 E-ga saadi tüüpilisi eesti hobuseid aga paaritamisel palju tüsedamate ristanditega saadi tugevamaid kõrgejalgseid hobuseid. (1)

Vuhti 136E liini täkud põlvnevad kõik Vigur 682E-st. Liin jaguneb kolme tema poja vahel: Viks 708E, Vaks 696E ja Vend Voitka 738E.

Täkk Vuhti 136 E on sündinud 1931. aastal Soomes, Eestisse toodud 1937. aastal. Mõõdud: kõrgus turjalt 152 sm, kõrgus laudjalt 149 sm, rinna laius 48 sm, rinna sügavus 77 sm, rinna ümbermõõt 186 sm, laudja pikkus 56 sm, laudja laius 58 sm, keha põikpikkus (kepiga) 165 sm, kämbla ümbermõõt 22 sm. Eluskaal 580 kg. Värvuselt tume raudjas, täpiga laubal, saba ja lakk valkjad. Täkk Vuhti 136 E omab raskevõitu nõgusa profiiliga pea; lühikese tiheda lakaga kaela; hästi lihastatud laudja; laia, sügava ümarate roietega rinna; heade liigeste ja tugevate kapjadega jäsemed, vaba sammu ja kiire traavi. Vastupidav tööl ja sõidul. (1)

Vuhti 136E järglane Võlur 300E on saadud soome hobuse ja tori hobuse ristamisel.

Taru 149E liini täkud põlvnevad Tormis 882E-st, kes on ise alles võrdlemisi noor. Kui neli aastakümmet tagasi oli tegu kõige levinuma liiniga, siis praegu on selles kõige vähem täkke.

Täkk Taru 149 E sündis 1935. aastal Soomes, Eestisse toodud 1937. aastal. Mõõdud: körgus turjalt 152 sm, kõrgus laudjalt 152 sm, rinna laius 48 sm, rinna sügavus 78 sm, rinna ümbermõõt 185 sm, laudja laius 57 sm, laudja pikkus 57 sm, keha põikpikkus (kepiga) 161 sm ja kämbla ümbermõõt 22 sm. Eluskaal 540 kg. Värvuselt punane, lauguga laubal, kehal valgeid karvu, tume jutt seljal, saba ja lakk valkjad, parem tagumine poolsäärde valge, teistel jalgadel sõrgatsid valged. Täkk Taru 149 E omas raskevõitu pea; lühikese tiheda lakaga kaela; keskmise kõrgusega turja; tugeva luustiku; tugevate liigestega ja heade kapjadega jäsemed; vaba sammu ja kiire traavi. Omab hea veojõu ja on vastupidav tööl ja sõidul. Temperament elav. (1)

Triin Visamaa

(1) Eesti hobuste riiklik tõuraamat, I köide. / Eesti NSV Põllumajanduse Ministeerium, Riiklik Tõuaretuse Inspektsioon. Tallinn: Eesti Ajalehtede-ajakirjade Kirjastus, 1951. 164 lk.