Säilitus. Milleks?

Eesti hobuse säilitamine käib tihedas koostöös keskkonnakaitse programmidega looduslike ja poollooduslike koosluste hooldamisel.  Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni järgi on Eesti riigil kohustus hoida ja säilitada põliseid tõuge.

Miksi omaa paikallista hevosrotua kannattaa suojella? Minna Mäenpää

Ettekandest konverentsil “Milleks ja kuidas säilitada põliseid hobusetõuge?” 15. november 2003.a. Penijõel Matsalus

Maailm muutub pidevalt ja kõik tegevused muutuvad järjest intensiivsemaks. Ühiskonnast tulenevad muudatused kajastuvad ka hobusekasvatuses ja aretuses. Niimoodi mõjutavad muutused ka seda, millises suunas soovitakse hobusetõuge arendada.
Samuti tuleb EL kaudu palju erinevaid regulatsioone, mis mõjutavad liikmesriikide hobusemajandust. Selles maade ühendamises ja regulatsioonide džunglis on siiski hea meeles pidada maa enda identiteeti ning seoses sellega on ka oma hobusetõu säilitamine oluline. Kui mingile hobusetõule ei ole hetkel nõudlust ja tema säilimise eest seetõttu hoolt ei kanta, võib jõuda olukorrani, mil märgatakse, et tõug on täielikult kadunud.
Olukord soome hobuse tõu säilimise osas ei ole veel ohtlik, kuid hobuste populatsioonis on siiski juba muutuseid toimunud. Seepärast oleks eriti oluline, et juba praegu mõeldaks läbi vahendid tõu elujõulisuse säilitamiseks, mitte aga alles siis kui tõeline häda käes on. Kui vaadelda hobuste tõuge ja liiki üldisemal tasandil, siis on üks tõug osa kogu liigi geneetilisest mitmekesisusest. Tõu tähtsust liigi üldises säilimises ja tulevikus võib ennustada sugulusandmete ning geneetiliste uuringute põhjal.
Soomes hetkel ette valmistatava geneetiliste ressursside säilitamise strateegia eesmärgiks oleks kodumaiste loomapopulatsioonide säilitamise innustamine. Säilitustegevus on edukam, kui seda tehakse üheskoos ja sellel on olemas selged tegevuskavad ning eesmärgid.
Geenimaterjali säilitades tuleb mõtelda kaugele tulevikku ja arvestada seda, et iga riik peab oma tõu säilitustöö ikkagi ise tegema. Koostöö teiste maadega on vajalik, kuid vastutus oma tõu säilimise eest on siiski igal maal endal.

Tõu säilitamise alused
1. Iga hobusetõug on eriline ja tal on eri lähtekohad ning kasutusotstarbed. Ta on alati parim tõug konkreetses keskkonnas, sest ta on kohastunud nende elutingimustega, kus ta on kasvanud. Seetõttu võib ta olla just parim tõug, mida seal tasub kasvatada.
2. Kõigis tõugudes leidub teatud ainulaadseid omadusi, mille pärast tõugu tasub säilitada. Need omadused võivad olla vajalikud kunagi tulevikus ja võib juhtuda, et geneetika seisukohast õpitakse nendest tulevikus midagi uut.
3. Kohalik tõug võib tulevikus pakkuda midagi mõnele teisele tõule. Seega mitte ainult ei näidata, et see on meie tõug, mida me tahame siin hoida, vaid et see võib olla selline tõug, mida me soovime tulevikus ka edasi arendada.
4. Tõu õpetuslik (didaktiline) ja uurimuslik väärtus. Kui Eestis hakatakse geeniuuringuid tegema ja uurima ka Baltimaade ja Vene hobusetõuge, oleks huvitav võrrelda neid soome hobustega, sest tõenäoliselt leidub neil ühiseid geene.
5. Kohalikul tõul on ajalooline ja kultuurilooline väärtus, mida hinnatakse ka looduskaitse vaatenurgast. Ka ainult ajaloolis-kultuuriline väärtus võib olla piisav põhjus tõu säilitamiseks ja kohaliku säilitusprogrammi omamiseks.

Kuidas saab tõuge säilitada?
Kui on otsustatud mingit loomapopulatsiooni säilitada, tuleb valida selleks sobilikud abinõud. Pelgalt säilitamise otsusest ei piisa. Peab olema ühine taustajõud, et kõik tegutseksid samade eesmärkide nimel. Kuna tõugude kaitse nõuab aega ja raha, peab tegevus olema visa ja arukas. Tõu säilitamise strateegial võib olla mitmeid eesmärke, sõltuvalt näiteks isendite arvukusest ja teistest tõule omastest asjaoludest. Kui isendeid on eriti vähe ja tõug on ohustatud, võib eesmärgiks olla tõu säilitamine selliselt, et see välja ei sureks. Teisalt võib eesmärgiks olla ka, et geneetiline mitmekesisus säiliks populatsioonis võimalikult laiana, mis kehtib näiteks soome hobuse säilitamise puhul. Soome hobuse populatsioonis on suguluspaarituse aste praegu 3,4%. See ei ole veel väga kõrge ning kui sellele praegusel etapil tähelepanu pöörata, on võimalik taset säilitada. Suguluspaarituse astme suurenemine võib mingil hetkel mõjutada isendite elujõulisust, sealhulgas viljakust. Oluline moment tõu säilitamises on teatud propaganda, soov tõugu esile tuua ja teavitada teisi sellest, miks just seda tahetakse säilitada.

Otseseid kaitseprogramme on kahesuguseid:
Esimene on nn in situ programm, mis tähendab seda, et hoitakse alles elavaid loomi ja tõugu säilitatakse üldise tegevuse kõrvalt – loomad asuvad majapidamistes/taludes ja nende järjepidevuse säilitamine on muu tegevusega seotud.
Samal ajal võib välja arendada uusi kasutusvorme, näiteks eesti hobust on kasutatud galopivõidusõitudes, mis on kindlasti selle hobuse puhul üheks heaks kasutusvõimaluseks. Soome hobust on hakatud rohkem kasutama ratsa- ja harrastushobusena, samal ajal on vähenenud kasutus traavlina. Programmi võib olla kaasatud traditsioonilisi kasutusviise. Näiteks soome hobust kasutati varem väga palju tööhobusena. Praegu esineb seda kasutust üpris vähe, kuid sellel on siiski suur traditsiooniline tähtsus. Lisaks omab hobusekasvatus tähtsust maastikuhoolduse seisukohalt. Igas riigis on palju kultuurmaastikke, mida soovitakse säilitada ja loomad, sh hobused, sobivad eriti hästi kultuurmaastike hooldamiseks.
Kui populatsioon on väga väike, võib olemasolevate loomade säilitamisel olla risk, et millalgi on nende arvukus nii vähene, et geneetiline mitmekesisus osutub väga piiratuks.
In situ programme toetavad n.ö. ex situ programmid – loomi säilitatakse tootmisest eraldi. Säilitatakse embrüoid või muid sugurakke, mida saab kasutada siis, kui tundub, et geneetiline mitmekesisus on kahanenud väga väikeseks.

Tõugude säilitamise juures on kõige olulisem austus oma tõu vastu, kui tõugu ei hinnata kodumaal, ei hinnata seda ka mujal.
Praegusel hetkel tehakse põhjamaades tõugude säilitamisalast koostööd, kuid oma riigi tegevus ja aktiivsus on siiski kõige olulisem. Kuigi on olemas erinevaid tõu säilitamise programme, on tõu säilimise seisukohast parim, kui ta leiab aktiivset kasutust.
Tõu aktiivsel säilitamisel on parimaks viisiks loomade kasutamine.