Ratsaorienteerumisest. Ja mitte ainult.

Kirjutada lugu võistlusest, mida oled korraldanud ja kus osalenud enam kui kümme korda nii, et see ka lugejale huvitav oleks, on keeruline töö. Lihtne on teha copypaste eelmisest aastast, korrigeerida kuupäevad ja lugu ongi valmis. Paraku jääb selline kirjatükk suurema järelmõjuta.

Antud stiilis alustades peab tõdema, et järjekordsed  Saare maakonna lahtised meistrivõistlused ratsaorienteerumises (koos nendega, aga muidugi eraldi arvestuses, stardivad ka jalgratturid) toimuvad 29. septembril algusega kell 12.00 stardipaigaga Karujärve Tervisespordi Keskuse suusastaadionil.  Saaremaa Orienteerumisklubi  (Mait Must ja Andres Ramst) on enda peale võtnud rajameistri ameti (nagu ka kõikidel eelnevatel aastatel) ja kindlasti saab vaatamata paljudele võistlejatele juba tuttavale maastikule mahamärgitud huvitav rada. Samal maastikul, kasutades suurepärase profiili ja pinnasega suusaradasid, toimusid augustis ka esimesed kestvusratsutamise võistlused Saaremaal. Et antud spordiala saarlastele suhteliselt tundmatu on, siis distantsi pikkus oli vaid 15 km ja võitjateks Kairit Kalbre Baltimoril ning parima eesti tõugu hobusena paljukordne Saaremaa ratsaorienteerumise meister Taat ratsanik Tiina Vesteriga sadulas.

Nüüd aga  ratsaorienteerumisest ja pisut teise kandi pealt. Nimelt paneb mind seni järele mõtlema  asjaolu, et  selline tore spordiala siiski vaid loetud huviliste pärusmaaks jäänud on. Sel aastal oli aga meeldivaks üllatuseks eelmisel aastal Saaremaal võistlemas käinud Egel Aasametsa ja Silver Salumetsa initsiatiiv korraldada võistlused Järvamaal. Juunikuus toimus 8 osalejaga võistlus Kirna Kevad ja võistlejad jäid uudse alaga väga rahule. Nii et meid seni vaevanud kurb tõdemus,  et ükski mandri  ratsa- ega orienteerumisklubi  taolise võistluse korraldamisest  huvitatud ei ole olnud, on nüüd möödanik. Kas tõesti oli seni probleem selles, et tegemist ei ole nn klassikalise ratsaspordialaga? Orienteerumine on hobustele esitatavate nõudmiste poolest üsnagi sarnane kestvusratsutamisega (rajal ollakse tund-paar ja kilomeetreid läbitakse ikka 20 kanti vähemalt), mistõttu selle ala harrastajad peaksid asjast igati huvitatud olema. Elementaarne orienteerumisoskus ja kaardilugemine on igale kestvusratsutajale ju vajalikuks oskuseks võistlustaktika valikul, nii et ka selle taha ei saa asi pidama jääda. Kolmevõistlejaile ja nende hobustele oleks orienteerumisvõistlus suureks vahelduseks ja heaks treeningvahendiks (kui nad just võidu peale välja ei lähe!). 
Lisaks tasub mainida, et oleme seni võistelnud vaid suundorienteerumises (kontrollpunktid tuleb läbida ettenähtud järjekorras), kuid väga vabalt võib võistelda ka valikorienteerumises (etteantud ajalimiidi jooksul tuleb omal valikul läbida võimalikult palju punkte).  Saaremaa Orienteerumisklubi mehed on raja seadmisel lahkesti lubanud alustuseks oma abi ka mandrirahvale.
„Saaremaale võistlema tulemine on ju nii kallis ja auhinnafondki pea olematu!“ olen kuulnud öeldavat meie võistluse kohta. Tõsi, oma rahakotti ei ole võitjail võimalik nuumata, õnneks on aga pea olematud ka stardimaksud ja pakume isegi priipärast tallikohti. Ning kes tahab, see saab, sest käivad ju saarlased-hiidlased tagurpidises suunas pidevalt mandril võistlemas ja kalliduse üle pole nagu kellelegi kaevata. Sel aastal oleme võistlustele saanud ka tublisid toetajaid, nii et ka auhinnalaud on rikkalikum.
Samuti olen kuulnud kurdetavat orienteerumiseks sobiva hobuse puudumise üle. Kui te just ülihea orienteeruja ei ole ja täie galopiga rada läbida (mis on tegelikult rajameistrite poolt välistatud võimalus) ei plaani, kõlbavad võistlemiseks pea kõik tõud ja hobused, kes ikka sadula all käinud ja maastikul sõitnud.  Seni on tublimateks olnud küll eesti tõugu hobused, kuid võistlemas ja medaleid võitmas on nähtud ka inglise täisverelist ratsahobust, ameerika traavlit, tori hobust, eesti sporthobust, trakeeni  ja kõiksugu ristandeid. Distantsi läbimise tempo tuleb valida vastavalt oma orienteerumise ja ratsutamisoskusele ning hobuse võimetele. Tormakus  siin sihile ei vii.
Tagasihoidlik ratsutamisoskus ei ole takistuseks võistlustel osalemisel. Meil on igal aastal sadulas ka neid noori või vanu, kes eales nt takistussõiduvõistlusel osalenud ega üle tõkkegi hüpanud ei ole.  Turvalisuse huvides võistleme paarides, nii et  ettetulevate viperuste-õnnetuste puhul on abi kohe kõrval. Hobuse seljast pudenemist juhtub ka parimatel, aga see ei too endaga kaasa mingeid sanktsioone. Kui ratsaniku-hobusega on kõik korras, uuesti sadulasse ja edasi!

Loodan, et asi sai pisut selgemaks ja sel aastal ületame kõik osavõturekordid ning saarlastel õnnestub tuleval aastal esmakordselt isegi  mandrile võistlema sõita. Oleme oma võistlust pidanud korra ka keset suve, aga kuna siis on muid ratsavõistlusi ennegi palju ning palavus võib metsas ratsutamise ebamugavaks teha, on meie võistlus alati kas septembri lõpus või oktoobri alguses. Võistluste korraldamiseks sobib aga ka hilisem aeg, sest hobuse seljas ju külm ei hakka ja kuni lume tulekuni võib vabalt võistelda.
Jõudu võistluste korraldamiseks ja kohtumiseni 29. septembril Saaremaal!
Rohkem infot  Saaremaa Orienteerumisklubi kodulehelt

Aivar Kallas
aivar.kallas@gmail.com
MTÜ Saare Taluelu
56490503