Mõeldes eesti hobusele (Jaan-Aleksander Rooda)

Sõnavõtt ühingu koosolekul 14.12.2002.a. Penijõel

Alustuseks pean ütlema, et ma olen natukene selline kiiksuga mees ja jälgin loodusemärke, ajaloomärke ja mütoloogilisi märke ning ma leian nendest kinnitusi oma tegemistele. Näiteks kui Mõõdukad oleksid minu käest küsinud enne valimisi, kas kasutada seda õunapakkumise motiivi oma reklaamis, siis mina oleksin sellest raudselt ära öelnud, et jumala eest, ärge tehke niimoodi, õuna pakkuja ja õuna vastuvõtja aeti paradiisiaiast välja ja näete nüüd - ka Mõõdukad jäävad välja sellelt tõotatud maalt.
Nendes asjades valitsevad ürgsed tõed ja nende üle ei saa irvitada. Samamoodi on tõde see, et kui rahvas on aastasadu, aastatuhandeid midagi säilitanud, siis seda asja tuleb võtta tõsiselt. Mina isiklikult olen seda asja tõsiselt võtnud. Noh paljud ütlevad, et nüüd sa tahad ennast sellega upitada, aga tegelikult minu nägemus on olnud alati üks - aidata kaasa nendele inimestele, kes on võimelised midagi ära tegema. Nagu Ago Ruus oma filmidega eesti hobusest. Niipalju kui tema on eesti hobust populariseerinud, pole Eestimaal mitte keegi teinud, ma olen selles päris kindel. Kümmekond aastat tagasi aitasin ma Martin Kivisool osta kümme hobust ja vaadake - Martin on täna kõige suurem eesti hobuse pidaja, ma ei pea kahetsema. Nüüd otsime võimalusi, kuidas üks südamega eesti hobuse spetsialist saaks teha tööd eesti hobuse huviks ja heaks. Mõned heidavad ette ja mõistavad seda hukka. Arvan, et see on ainukene toimiv võimalus, kui asjaga tegelevad need inimesed, kes tahavad seda asja teha. Mitte sellepärast, et ta on juhuslikult juhtunud selle töö juurde ja hoiab rutiinselt sellest kinni – “olen seda ju teinud kogu aeg ja pean ka edasi tegema”. Ma arvan, et selline lähenemine ei ole õige. Kui ikka südamega selle asja juures ei ole, siis pane amet maha.
Kui nüüd rääkida eesti hobuse tänasest päevast, siis see on väga keeruline asi ja sellest oskavad ehk rohkem rääkida need, kes peavad ja teavad hobuste arvestust ja kelle teadmised on suuremad kui minul. Ebameeldiv on kuulda kriitikat EHKÜ suunas, et ühing loodi ja nüüd nagu pole enam midagi teinudki. Võtame kasvõi eesti hobuse kasvatajate koostöö loodusemeestega, juba see on olnud märkimisväärne. Laidevahel ja Häädemeestel on hobune, praegu käivad Saaremaal veel kahe sellise ala üle läbirääkimised, kus looduskaitsealale saame panna oma hobuse ja kus teda on kasulik pidada. Läbi meie ühingu tahame ka edaspidi aidata neid inimesi, kes eesti hobusega tegelevad ja leida ning tuua uusi inimesi eesti hobuse juurde. Püüame luua inimestele tingimusi, et neil oleks seda hobust võimalikult lihtsam pidada.
Käisin kevadel välja intrigeeriva mõtte – rehabiliteerime klepperi! Sellest on nüüd palju räägitud. Inimesed, kes ei loe ajaloolisi materjale ütlevad, et seda mõttekäiku on väga paha kuulda. Aga ajaloos on ka sellised faktid ja midagi pole teha. On seda hobust nimetatud klepperiks või kellekski teiseks, mina arvan, et ta on sellele vaatamata hea hobune.
retustöö käigus 1939 aastal tunnistati parimaks hobuseks täkk Tuuslar – ma arvan, et see on teistsugune hobune, kui 1906 aastal Kuressaare näituse võitnud eesti täkk, vähemalt läbi minu silmade vaadates. See ei ole enam klepper, see on nüüd eesti hobune. Aasta tagasi tunnistati parimaks Hilja Oberschneideri täkk Artemon, kes aga sarnaneb rohkem esimesele tüübile. Arvan, et midagi toimib tänases aretuses meie hobusekasvatajate teadliku mõtte kaudu, mõningast rolli mängib siin ka loodus, näiteks soome hobuse mõju hakkab tasapisi taanduma. Kui minu juures sel aastal käis tuntud islandi hobuseteadlane dr. Anna-Gudrun Porhallsdottir Islandi Põllumajandusülikoolist, siis tema rääkis sama juttu, mida on rääkinud teisedki eesti hobust vaatamas käinud teiste maade hobusetundjad - need pika peaga ja pika seljaga hobused ei saa olla teil puhtatõulised eesti hobused. See ei ole aborigeense hobuse tüübile iseloomulik.
Selline on nüüd tänane päev eesti hobuse aretuses läbi minu silmade, teised näevad teistmoodi, midagi pole teha. Kõige tähtsam on aga, et iga inimene ausalt välja ütleb selle, mida ta näeb ja arvab, mitte ei kohanda oma nägemust sellele, et näed ülemus rääkis niimoodi ja jumala eest, ma ei tohi mõelda siinkohal teistmoodi ja kui mõtlengi, siis mitte mingil juhul ei tohi ma seda välja öelda. See on kõige hullem asi.
Kui me nüüd tegime Eesti Hobuse Säilitamise ja Aretamise Seltsi, siis mitte selleks, et ennast kuidagi reljeefsemalt välja tuua, vaid just selleks, et inimesed, kellel on oma nägemus, saaksid läbi meie seltsi seda realiseerida meie aretus- ja säilitusprogrammi raamides. Siin tegutseksid need inimesed, kes on südamega eesti hobuse juures mitte ametkondliku positsiooni tõttu, vaid et nad tahavad seda teha lähtudes ennekõike selle looma geneetilisest ja ajaloolisest väärtusest. Väike raputus hobusekasvatajate seas on hädavajalik, et lahti saada seisvast sumbumusest ja see olekski minu arvates lähitulevik. Sellepärast, et me läheme nüüd hoopis teise ruumi, läheme Euroopa Liitu, seal on hoopis teised mängureeglid. Bürokraatiat on rohkem, reegleid tuleb juurde. "Näidake oma paberid ette, näidake oma loomad ette ja mina ütlen, kas teie asi on korras" - ütleb nüüd euroametnik ja kui ta midagi leiab, mis ei vasta etteantud normidele, võib kindel olla, et tõmbab kriipsu peale teie headele kavatsustele. Nüüd on meie asi kohandada end nende uute tingimustega. Me ei pea jääma siin ootama, et keegi tuleb ja teeb ära meie eest selle töö, me peame hakkama ise uurima, mis sealt võib tulla, millised on tingimused, millega peame arvestama, millega mitte. Me peame väga selgelt formuleerima oma nägemused, et saada neile kinnitust ka sealt poolt. Me ei saa olla enam passiivsed ootajad, peame olema aktiivsed tegutsejad. Peame valima endile õiged käitumisjuhised ja nendest kinni pidama, siis läheb kõik hästi.
Eesti Hobuse Kaitse Ühingu loomise mõte oli, et sinna võivad kuuluda kõik inimesed, kes tahavad eesti hobusele kuidagi kaasa aidata, igaüks omal viisil. Ühingu liige ei pea ilmtingimata olema hobuseomanik. Vastloodud Eesti Hobuse Säilitamise ja Aretamise Selts on aretusorganisatsioon, mis töötab oma põhikirja, aretusprogrammi ja säilitusprogrammi alusel. Programmides on kirjas need võtted, kuidas me seda tõugu aretaksime edaspidi niimoodi, et ta muutuks paremaks, elujõulisemaks, konkurentsivõimelisemaks ja et see hobusetõug jääks püsima ning eesti hobune leiaks väärika koha teiste maailma põlistõugude seas. Kui me oleme eesti hobuse omanikud, praktiliselt ka aretajad, siis me ilma teadmisteta ja ilma programmita enam hakkama ei saa. Selles ongi põhiline erinevus kahe organisatsiooni vahel.
Aitäh, et nii tähelepanelikult kuulasite ja ma soovin, et teil kõigil läheks hästi. Kui inimene on leidnud tee hobuse juurde, siis juba see suhe loomaga muudab inimese paremaks.

Jaan-Aleksander Rooda
EHKÜ juhatuse esimees, eesti hobuse kasvataja