Kaitse. Miks ja kuidas?

1. Eesti hobune ohustatud põllumajandusloomana.
Eesti hobune on nii pōllumajandusloom kui ka osa bioloogilisest mitmekesisusest ja meie kultuuripärandist. Seejuures tuleb siiski mitmel pōhjusel rōhutada tema rolli pōllumajandusloomana. Esiteks on ta sellena kujunenud, teiseks - ainus rahvusvaheline nimestik, mida peetakse ohustatud tōugude kohta, on just nimelt pōllumajandusega seotud nimestik. See ei ole mitte see punane raamat, mida Rahvusvaheline Looduskaitseliit peab ohustatud liikide kohta, vaid seda täiendav punane raamat, mida ÜRO pōllumajanduse- ja toiduorganisatsioon (FAO) peab ohustatud tōugude kohta. Kui me mōtleme hobust kui liiki, siis täiesti metsikuna on ta juba välja surnud ja seal ei ole meil otseselt midagi teha. Teisest küljest - liigina, koduhobune on täpselt sama liik ja liigi kui tervikuna hetkel teda maailmas miski ei ähvarda. Küll aga ähvardab hobust, nagu teisigi koduloomi, nn geneetiline erossioon. Tänapäevaste aretusmeetodite tagajärjel liigisisene mitmekesisus langeb väga oluliselt. Kōige teravam näide maailmas on lüpsilehm, kus eliitpullidega seemendatakse massiliselt loomi üle kogu maailma. Hobuse puhul on see probleem natuke väiksem, kuid siiski olemas. Mida paremini aretatud sporthobuse tōug, seda ühetaolisemaks on ta viimasel ajal aretatud. Mitmekesisuse säilimiseks on hädatarvilik säilitada aborigeenseid tōuge. Ja omakorda on oluline arvestada ka seda, et nende aborigeensete tōugude säilitamise vōtted on pisut teistsugused kui väga edasiarenenud tōu aretuse vōtted. Nende pōlistōugude säilitamisel on äärmiselt oluline säilitada ka tōusisene mitmekesisus. Pōlistōu säilitamisel ei tohiks (eriti kui tōug on niivōrd vähearvuline nagu on eesti hobune), täkkude arvu viia liiga väikeseks. Loomulikult täkkude arv ei saa olla niisama suur kui märade arv, aga mida suurem see on, seda paremini saame säilitada eesti hobuse mitmekesisust.

2. Eesti hobune pärandmaastiku hoidjana

Pōlistōud on enamasti selle maa oludega kōige paremini kohastunud, kus nad esinevad. Kui me räägime Lääne-Eesti looduse kaitsmisest, siis siin on väga oluline säilitada pärandkooslusi. Neid kooslusi, mis on kujunenud looduse - peamiselt mere, aga mingil määral ka muude looduslike tingimuste ja inimese koosmōjul. Ja see inimmōju on peamiselt olnud kahesugune: ühest küljest niitmine loomadele sööda varumiseks ja teisest küljest, vähemalt sama tähtsana, karjatamine. Need tegurid loovad erilisi elupaiku, mida saavad kasutada need taimed, mis muidu meie looduses kaoksid ja need putukad, mis on seotud nende taimedega ning need linnud, kes vajavad avamaastikku. Meie kōige ohustatum kahepaikse liik - kōre (juttselg-kärnkonn) - on tänapäeval samuti sōltuv karjatatavatest rannaniiitudest. See tähendab, et eesti hobust tuleb kaitsta koos pärandmaastikega, pärandkooslustega. See on kōige kuluefektiivsem viis. Selle asemel, et luua kalli raha eest kultuurkopleid, tuleks hoopiski need loomad randa ajada vōi metsa ajada seal, kus on veel olemas metsakarjamaid. Sellega me säilitame oma rannakarjamaad, oma karjatatavad metsad, oma loopealsed ja ühtlasi saame parimad karjamaad eesti hobusele. See on ka see suund, mida mööda oleme läinud Matsalus ja oleme seda teinud aastaid.

3. Eesti hobuse kaitse ja EU põllumajanduspoliitika
Veel üks pōhjus, miks eesti hobuse kaitse juures ei tohi unustada, et ta on pōllumajandusloom, seisneb järgnevas. Peamine potentsiaalne raha eesti hobuse kaitsmiseks tuleneb lähiajal Euroopa Liidu pōllumajanduskeskkonna määrusest, mis on osa ühtsest pōllumajanduspoliitikast. Seal on ühe meetmena ette nähtud kohalike ohustatud tōugude toetamine. Teise olulise meetmena on seal ette nähtud pärandmaastike ja pärandkoosluste toetamine - nii et need mōlemad aspektid, mis eesti hobuse kaitses päris tihedalt pōimuvad, leiavad toetust Euroopa Liidu pōllumajnduskeskkonna määruse raames. Nüüd sōltub meie pöllumajandusministeeriumi ametnikest, kui hästi seda suudetakse ära kasutada, sest pōllumajanduse keskkonna- määrus on osa pöllumajanduse, mitte keskkonna poliitikast. See on mōnes mōttes hea, sest Euroopa Liidu pōllumajandussektoris liigub tunduvalt suurem rahavoog kui keskkonna sektoris. Kuigi pōllumajndusekeskkonna määrus on üks väike osa pöllumajanduspoliitikast, on see osa, mis järjest kasvab. Praegu on valminud pōllumajanduskeskkonna Eesti programmi eelnōu. See näeb ette toetust eesti hobusele ja ka eesti maakarjale. Samamoodi näeb see ette toetused pärandmaastike ja pärandkoosluste säilitamiseks.

Lõpetuseks
Praeguses olukorras on otstarbekas pidada põllumajandussektorit põlistõugude kaitse eest peamiseks vastutajaks. Samas on põlistõugude kaitse vajalik looduse mitmekesisuse ja kultuuripärandi säilitamiseks. Peamiselt peavad nende sektorite esindajad mōjutama juhtsektorit - pōllumajandust, kelle kaudu lähitulevikus hakab liikuma raha. Eesti pōlistōugude kaitse on sissekirjutatud ka Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse tegevuskava mustandisse eelkõige stimuleerimaks seda, et pōllumajandussektor selle asja üles vōtab. Oluline on ka see, kui palju suudetakse erasektori heategevuslikku ja vabatahtlikku raha panna eesti hobusesse. Selleks aga on Ühingul vaja tublisti vaeva näha.

Alex Lotman 2001