Meie väike hobune (Alfred Niilo)

Eesti tõugu hobustest saartel ja mandril

Teada on, et eesti ehk saaremaa hobune on väike. Üleriigilised täpsemad mõõtandmed pärinevad 1925 aasta hobuste registreerimisest kaitseväe jaoks. Selle registri järgi on Eestis kõige väiksemad hobused saartel: keskmine turjakõrgus 134 cm, keskmine kehakaal 323 kg, järgnevad Läänemaa – vastavalt 142 cm / 378 kg; Võru- ja Valgamaa – 146 cm / 414 kg; Harju-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaa – 148 cm / 432 kg ning Järva- ja Petserimaa – 149 cm / 441 kg.

Eesti hobune on üldiselt tuntud ka “saarekesena”, “saarlasena”, “saaremaa hobusena”, ka “klepperina”. Need nimetused iseloomustavad seda hobust kõige ligemalt, teatud mõttes ka tõugu määratlevalt. Neist rahvasuus kasutatud nimetustest on üks vanemaid “eesti klepper”, mida kohtab ka sajandivanuses kirjanduses. Tol ajal leidus eesti kleppereid arvuliselt kõige rohkem Saaremaal, nagu nüüdki “saarlasi” ehk eesti hobuseid. Kuid peab mainima, et iga väikene hobune ei ole eesti tõugu hobune, nagu iga eesti tõugu hobune ei ole ka väike, kui me peame väikeseks hobust turjakõrgusega kuni 144 cm ja kehakaaluga 449 kg.

Möödunud sajandi allikad annavad eesti klepperi turjakõrguseks 129,5 – 150 cm ja kehakaaluks 266,5 – 426 kg, sealjuures klepperi keskmiseks turjakõrguseks võime lugeda 140 cm ning kehakaaluks 400 kg. Klepperi kirjeldus oleks siinjuures järgmine: värvuselt mitmesugused, paljudel vööt seljalt laudjale, pea paksuvõitu kuid proportsioonis, otsaesine lai, nina sirge – vahest ka lohus, lõuapärad laiad, sõõrmed suured, kõrvad väikesed, kael lühike, lai ja paks, laudjas ümmargune ja järsuvõitu, rind lai, roided kumerad, jalad kuivad, kabjad kõvad, llihased tugevad, iseloomult heatahtlik, vähenõudlik ja jõuküllane.

Selline eesti hobune – vaatamata sõdadele, röövkäikudele, evakueerimistele ja muudele laastamistele – on tänapäeva eesti hobuse aluseks ja tüveks. Eesti hobuse sihiteadliku aretuse esimese 10 aasta jooksul (1921 – 1931) märgiti suguhobusteks 620 mära, neist 335 saartelt. Viimaste keskmine turjakõrgus oli 135,5 cm, (keskmine kehakaal 375 kg); mandril märgitud 285 mära keskmine turjakõrgus oli 144,0 cm (keskmine kehakaal 415 kg). Andmed, nagu näeme, ühtuvad vanema aja klepperi omadega. Nendest saame ka kinnitust tänapäeva eesti hobuse ehtsusele. Andmed kinnitavad, et eesti hobune – kuigi viimastel aastatel (1931 – 1934) märgitud märad on turjakõrguselt ümmarguselt 4 cm kõrgemad ja kehakaalus 35 kg raskemad – on kõige väiksem kodumaal aretatavatest hobustest.
Saartel asub üle 50% eesti hobustest, seega ka rohkem tõutüübile vastavaid hobuseid.

Saaremaa osa hobusekasvatuses

Kuressaare linna välja jättes on Saaremaa hobuste üldarv aastatel 1920 – 1930 kõikunud ümmarguselt 12 000 ja 17 000 vahel. Saaremaal kasvatatakse hobuseid ka müügiks. Juba vanast ajast on teada, et Saaremaalt hangiti hobuseid ka kaugematesse maakohtadesse, näiteks isegi Vjatka- ja Permimaale. Hobuste väljavedu näis olevat kujunenud nii massiliseks, et Liivimaa ordurüütlid olid sunnitud 1414 aastal ära keelama hobuste väljaviimise. Vene tsaar Peeter I nõuab 1721 aastal juba varem hulgaliselt Venemaale viidud eesti hobustele lisa Saaremaalt, mida siiski sõdade ja muude hävingute tõttu ei saadud täita soovitud koguses. A.W. Hupeli järgi 1777 aastal olid paremad eesti hobused Põltsamaa ümbruses ja Muhumaal.

Aastatel 1840 – 1850 viidi jälle üle 100 eesti hobuse Venemaale. Akadeemik A. von Middendorff on täheldanud mitmel pool Venemaal eesti hobuseid, kus neid on kasutatud kohalike hobuste aretuses. Vanade sõdade ja röövkäikude kirjeldustest leiame sageli vaenlaste poolt ära viidud hobuste kohta eranditult kiitvaid sõnu klepperite kohta, mis tegigi tõenäoliselt meie hobuse ihaldatavaks kaugemalgi. Seetõttu jõuab eesti hobuseid hulgaliselt meie naabrite juurde, aga ka Inglismaa söekaevandustesse.

Omariikluse ajal on Saaremaa hobuseid jälle hakatud müüma väljapoole. Kogutud andmete järgi on ainuüksi ajavahemikus1933 – 1935.a. müüdud mandrile 304 eesti hobust. Suurema osa ostjatest moodustavad põllumeestest maaomanikud, kuid ei puudu ka hobusekaupmehed ja “parisnikud”. Neid on 5 eesotsas üleriigilise kuulsusega hobusekaupleja K. Bormanniga, kelle poolt ostetud hobuste arv ulatub 24-le. Kokku on hobusekaupmehed ostnud kahe aastaga 80 hobust Saaremaalt. Mandrile ostetud hobuste keskmine turjakõrgus on 132 – 144 cm, kuid esineb ka 127 cm turjakõrgusega hobuseid, kelle eest ostustatistika järgi makstud isegi kõrgemat hinda.

Hobuste mandrile ostmise peamiste põhjustena mainitakse statistikas järgmist:
1) hobuste madalam hind,
2) eesti hobuse kuulsus ja head tõutüübi omadused,
3) majapidamisest ära müüdud hobuste asendamine,
4) vajadusele vastavalt ökonoomse ja jõukohase hobuse soetamine (aiandus, kaubandus),
5) eesti hobuse kasutamine suguhobusena aretuses.

Neid põhjusi ei saa kõiki võtta üks-ühele. Näiteks madalama hinnataseme juures lisanduvad juurde suuremad transpordikulud jne. Nii nagu möödunud aegadel, nii on ka tänapäeval eesti hobune otsitud hobune Saaremaal.

Alfred Niilo, Eestihobuste Tõuseltsi sekretär. / Lühendatult ajakirjast AGRONOOMIA, nr. 1 / 1936.a.