Lahkus Ülo Metsmaker

24. augusti hommikul lõpetas tuntud Saaremaa hobusemees Ülo Metsmaker (s 1940) oma maise teekonna. See aga ei pruugi tähendada, et tema teekond on lõpuni käidud. Eks Ülo teenetest hobusekasvatuse osas teavad teised põhjalikumalt kirjutada. 

Mina aga arvan, et tema maise teekonna lõppemisel on paslik rääkida ära üks lugu, mille Ülo rääkis mulle palju aastaid tagasi Toris, kuhu me olime jäänud ööbima. Ta norskas kõvasti, sekka tuli sagedasi hingepeetusi. Hommikul ütlesin talle, et selline seisund võib vajada arstiga konsulteerimist. Ja siis ütles Ülo, et ta on kord juba Toonela jõe ääres ära käinud ja sealt tagasi tulnud. Lugu oli sarnane teiste samasugustega, mis on ka kirjandusest läbi käinud. Tema nimetas seda rännet unenäoks. Olevat seisnud allapoole kaldu pika toru või tunneli ees, mille teises otsas paistis valgus, ja tundnud tungi saamaks teada, mis seal teises otsas on. Nii ta astunudki sellesse tunnelisse. Jõudnud lõppu, nägi ta ilusat rohelist rohumaad, millel sõid hobused. Järsku tundusid kõik hobused tuttavad. Ta tundis nendes ära kõik oma tuttavad loomad, keda ei olnud enam elavate kirjas. Hobused ei teinud temast väljagi, sõid vaid rammusat rohtu. Nii ühe looma juurest teise juurde minnes, jõudnud ta jõe äärde, mis omakorda tekitas huvi selle teise kalda vastu. Järsku aga tulnud talle meelde, et peale nende nüüdseks surnud hobuste on tal kodus ka palju elavaid hobuseid ja sündimata varssu, keda tema silmad tahavad veel näha. Ülo pöördunud tagasi tunnelisse, roninud teise otsa ja ärganud üles.

Kas Ülo ka seekord väljal hobuseid nägi, ei tea, aga miski ei takistanud teda nüüd astumast Toonela jõe teisele kaldale. Meil ei jää muud üle, kui soovida, et kodumaa muld oleks tema maisele põrmule kerge. Jää Jumalaga Ülo Metsmaker.

Jaan-Aleksander Rooda

Eesti Hobuse Kaitse Ühingu liikmed langetavad eesti hobuse sõbra ja kauaaegse kasvataja lahkumise puhul pea ning avaldavad lähedastele kaastunnet.