Kuidas hobused oma värvuse saavad. Ingrid Roht

06.04.2004 | Ingrid Roht, Lemmik.ee

Valge, albiino, hall, hiirjas, kõrb, raudjas….. ja heledalakaline hiirjas. Värvivalik hobuste hulgas on tohutult suur. Aga kuidas need värvused tekivad?

Nagu kõigi elusolendite puhul, on ka hobustel kõik omadused määratud geneetilise koodiga. Katsun teha lihtsustatud selgituse sellest, kuidas üks või teine geen hobuse värvuse esile kutsub. Erilist huvi peaks see lühiülevaade pakkuma Eesti tõugu hobuste omanikele, sest Eesti hobune omab eriti rikast värvivalikut, mistõttu üks huvitavamaid asju nende aretuses on oodatava varsa värvuse ennustamine.

Selleks, et aru saada iga värvuse geenikoodist, tuleb esmalt vaadata iga üksikgeeni mõju ja avaldumist.

Geenid on rakkudes alati paaridena, mis kannavad endas sarnast, kuid alati sugugi mitte identset informatsiooni. Seda geenipaari nimetatakse alleelideks.  Erinevate omadustega alleele tähistatakse lihtsustatult erinevate tähtedega. Sarnaste omadustega alleelid on tähistatud sama tähega, kuid selliste omadustega alleeli, mis domineerib teise üle, tähistatakse suure tähega ja allajäävat ehk varjatud omadustega alleeli väikese tähega.

Ehk siis näiteks A tähega tähistame inimestel sirgeid musti juukseid ja a tähega lokkis musti juukseid. Seega lokkis mustad juuksed avalduvad vaid siis, kui geenipaaris on mõlemad väikesed a tähed, sest kasvõi ühe suure A olemasolul jääb peale sirge juus.

Niiviisi on rakkudes miljonid geenipaarid, mis määravad erinevaid omadusi. Värvigeenid on vaid väikene osa sellest.

Esimesena vaatleme kahte sellist värvigeeni, mille olemasolul on võimalik vaid üks värv ja on kergesti identifitseeritav, kuid varjab muid värve kandvad geenid.

“Valge” unistus – geen W

Valgeks (white ja ka vahel albino) nimetatakse hobust, kel puudub nahal pigment, ehk siis nahk on roosa, kogu karvkate valge ning silmad enamikel juhtudel pruunid (harva esineb ka sinine).

Sellist värvust kutsub esile domineeriv geen W. Hobune on juba sündides valge ning säilitab oma värvuse läbi elu. Selline värvus on siiski haruldane (aetakse tihti segamini helekollase, meil enamasti albiinoks nimetatava – ingl. Cremello värvi hobusega).

Kõik hobused, kes ei ole valged, kannavad geenipaari ww  ning seega kandub värvus edasi vaid varjatud kujul.

Müstiline hall – geen G

Halli (grey) värvust tekitab geen, mida tähistatakse G tähega. G geen tekitab olukorra, kus ükskõik milline karvkatte värvus muutub hobuse vananedes halliks. Nähtus on põhimõtteliselt sarnane inimese juuste halliks muutumisega.

Hall hobune võib sündida ükskõik millise mittehalli karvkattega. Erinevus valgest ilmneb ka selles, et hallil hobusel on alati nahal pigment, ehk siis kunagi ei ole roosa karvkatte alune nahk. Esimesed tõendid G geeni olemasolust ilmnevad silmade ümbruses. Hallid karvad silmade ümber annavad alust arvata, et hobune kannab G alleeli ja muutub vanemaks saades halliks. Protsess on erinevatel hobustel erineva kiirusega. Ajapikku seguneb hobuse karvkate üha enam hallide karvadega, kuni lõpuks esineb vaid hall.
Kõik mittehallid hobused kannavad geenipaari gg.

Hallil hobusel peab vähemalt üks vanematest olema hall, vastasel juhul võite kahelda märgitud vanemate õigsuses. Halli hobuse geneetiline kood G (ülejäänu võib olla mistahes muu, aga see ei avaldu).

Kui hobune pole valge ega hall, siis saab määrata järgmisi värvust mõjutavaid geene. Esimene neist on musta värvust tekitav geen E.

Must või pruun? Geen E

Dominantalleel E geenis E kutsub esile musta (black) värvuse karvkattes ja nahal. Geenipaari teine alleel e lubab musta värvust nahale, kuid mitte karvkattele. Seega kõik hobused, kes kannavad geenipaari ee, on värvuselt raudjad (maksa karva kuni heledama lakaga heleraudjad – kahjuks ei osata nende värvuste variatsioonide tekkimist veel lihtsalt geenidega seletada). Näiteks kui raudja hobuse geenikood on ww gg ee (aa CC dd toto), siis kahe sellise hobuse paaritamisel ei saa varss olla kunagi must, hall ega valge.

Kõrb – varjatud must. Geen A

Geen A kutsub esile musta keha karvkatte esinemise pruunina. Ehk siis kui musta värvi hobusel, kellel esineb geen E ja samas ka geen A, avaldub värvus, kus lakk ja jalad jäävad mustaks, kuid kehakarvad on pruunid ehk siis hobune on kõrb. Tavalise  kõrvi geenikood on EeA ning tumekõrvi ehk mustjaskõrvi geenikood on EA (EEA). 

Selleks, et hobune oleks must, peab tema geenikoodis esinema E ja mitte kunagi A vaid aa, ainult sel juhul jätab geen A musta värvuse puutumata.

Musta hobuse geeni kood on wwggEEaaCCddtoto, wwggEeaaCCddtoto, raudjal wwggee(aaCCddtoto), kõrvil wwggEeAA(Aa)(ddCCtoto) ning mustjaskõrvil wwggEEAA(Aa)(ddCCtoto).

Pigmendi anomaaliad – võik, kollane ja nn albiino! Geen C

Kui põhivärvuste tekkimine on lahti seletatud, saab liikuda erinevate nn värvianomaaliate juurde. On olemas mitu geeni, mis tekitavad pruuni ja musta värvi “lahustumist” ehk siis pigmendi vähenemist või muutumist. Tulemuseks on kõikvõimalikud erinevad värvivormid nagu võik, kollane, albiino, hiirjas ja ka igasugused kirjud. Eraldi geeniga määratakse ära märgiste tekkimine.

Geen C on olemuselt keerukas ning tema erinevad alleelid kutsuvad esile erinevaid värvipigmendi muutusi karvkattes ja nahal. Kui hobusel esineb geeni paar C ehk alleelid CC, siis hobuse karv värvipigment säilib ning seega ei esine geenidega määratud värvuse muutust.

Võik (buckskin) tekib juhul kui kõrvi hobuse geenikoodis on alleelid C Ccr. Ccr üksikuna esinedes tekitab olukorra, kus pruun karvapigment muutub kollaseks, kuid must jääb puutumata. Võigi hobuse geenikood on wwggEeACCcrddtoto.

Kollane (valge jõhvkarvaga - palomino) tekib juhul kui raudja hobuse geenikoodi satub  C Ccr. Kuna raudjal hobusel on kõik karvad pruunid, siis saavad nad kõik ka pigmendi muutuse. Laka ja saba karvad aga ei muutu kollaseks, vaid kaotavad veelgi enam pigmenti ning tulemuseks on valge. Kollase hobuse geenikood on ww gg ee(aa)C Ccr dd toto.

Albiino (cremello) täielikku vormi tegelikkuses hobustel ei esine, kuid eesti keeles nimetatakse antud hobuseid just nii. Värvus tekib juhul, kui geenipaari mõlemad alleelid on Ccr Ccr. Selline hobune kaotab täielikult pigmendi oma karvalt ja nahalt. Karv on väga hele kreemikaskollane, nahk roosa ja silmad sinised. Selline värv saadakse enamasti  võikude ja kollaste hobuste paaritamisel omavahel, kuid võib esineda ka siis, kui üks vanemateks on must, kes varjatult kannab Ccr geeni.

Albiino geenikoodis saab määrata vaid CcrCcr olemasolu.  Albiino hobuse järeltulijad omavad alati vähemalt ühte Ccr geeni, mistõttu ei ole võimalik saada kõrbi ega raudjat järglast.

Kuidas Eesti hobune endale triibu selga sai? Geen D

Geen D tekitab samuti pigmendi muutusi, kuid määrab ka mõningasi karvkatte mustreid.
Seda geeni on raske määrata ning tihti aetakse segamini Ccr alleeliga. Suurim erinevus seisneb selles, et D mõjutab nii pruuni kui musta värvust, kuid jätab puutumata jõhvkarvad ja jalgade alumised osad. Tulemuseks on väga huvitavad värvid.

Hiirjas (mousedun) tekib musta hobuse geenidesse sattunud D alleeli mõjul.
Kui raudja hobuse geenikoodis on D, siis on tulemuseks kas pleekinud roosakaspruun (buckskin dun), kollakaspunane (red dun) või ka kollane hobune. Samuti tekitab D geen tumedat triipu seljale ja muid tumedaid märgiseid.

Kahe D alleeli kokkusattumine (DD) aga ei tekita täielikku pigmendipuudust nagu kahe Ccr alleeli kokkusattumisel (CcrCcr). Samas on aga võimalik, et samaaegselt esinevad  Ccr ja D alleel. Seda on vaatluse põhjal pea võimatu öelda ning selle määramiseks tuleb teha geneetilised testid. Vaadeldes aga eesti tõugu hobuseid, siis on vägagi võimalik et paljudel neist esineb nii D kui Ccr geen.  See seletaks veel paljusid kummalisi värvuseid nagu näiteks on valgelakaline hiirjas.

Kirjud hobused. To geen

To on ainus valgeid märgiseid tekitav geen, mida on suudetud siiani kindlalt määratleda. To määrab ära valged ilma pigmendita roosal nahal paiknevad laigud hobuse kehal. Need võivad ilmneda kõiki värvi hobustel.

Hobustel esineb veel erinevaid vorme värvides, nagu näiteks Appalloosadel täpiline, morapea jm. Kuid neid värvilaike tekitavad geenid ei ole kindlalt määratud. Samuti on geneetiliselt määratud märgised ja üksikud laigud.

Selleks et hobuse värvuse geneetilist koodi paika panna, ei piisa vaid hobuse vaatlusest, vaid vaja on teada ka esivanemate värvusi. Kuid täielikku koodi ei suudeta aga siiani määrata.

Järglaste võimalikke värvusi paika pannes tuleb arvestada kõiki kombinatsioone, mida igast geenipaaris võib tekkida. Näiteks Aa ja Aa võivad kokku anda 1/4 juhtudest AA, 1/4 juhtudes aa ja pooltel juhtudest Aa. Seega 3/4 juhtudest on tulemuseks värv, mida määrab A, sest see on domineeriv.

Geneetikamaailm on huvitav, kuid väga keeruline. Loodetavasti ei pahanda teadlased sellist lihtsustatud kirjatükki lugema sattudes. Samas loodan et hobuseomanikud leiavad siit huvitavat materjali, mis toob veidigi lähemale hobuste värvide müstika.

Artikli koostamisel on kasutatud California Ülikooli veterinaarialabori materjale internetis. http://www.vgl.ucdavis.edu