Koduhobuste algkodu lõpuks teada

Hobune (Equus caballus) on üks olulisemaid, levinumaid ja armastatumaid koduloomi. Kui veel eelmisel sajandil oli hobustel oluline roll transpordis ja töödel, siis tänaseks päevaks on nad kujunenud enamasti spordi- ja lemmikloomaks. Erinevaid hobusetõuge on sadu – neist osa on põlisemad, osa aga hiljutise aretuse tulemus.

Koduhobuste päritolu pikka aega teadmata

Hobuse olulisust silmas pidades tundub uskumatu, et senini ei teatud koduhobuse tegelikku päritolu. Ehk siis seda, kus ja millal praeguse hobuse teekond koos meie – inimestega – algas. Kariloomade nagu veiste, lammaste ja kitsede puhul on teadmised nende kodustamisest palju kindlamad. Teadmatuse põhjuseks võiks öelda, et hobuse ajalugu on väga keeruline. Hõlmab ju see erinevaid metshobuste liike, aga ka erinevaid inimkultuure, kes hobuseid jahtisid või neid kodustada püüdsid. Esines segunemist juba kodustatud ja veel kodustamata populatsioonide vahel. Lisaks on inimesed aastatuhandete jooksul hobuseid mööda ilma laiali vedanud ja juba üsna varakult teatud omadusi selekteerima hakanud. Seega oli see kauaoodatud ja oluline uudis, kui 2021. aasta oktoobris suur rahvusvaheline teadlaskond eesotsas prof. Ludovic Orlandoga avaldasid tunnustatud teadusajakirjas Nature artikli “The origins and spread of domestic horses from the Western Eurasian steppes”. Selle artikli põhiline tulemus oli muuhulgas see, et meie praeguse koduhobuse esivanemad kodustati Põhja-Euroopa steppides u. 4200 aastat tagasi.

Botai ja Przewalski hobused

Hobuse kodustamist on uuritud aastakümneid. Meie praeguse loo võiks aga viia 2018. aastasse, mil ilmus teadusartikkel ajakirjas Science. Avastati, et Botai kultuuri hobused, kes kodustati u. 5500 aastat tagasi ja keda peeti tänapäevaste hobuste esivanemateks (n-ö grupp DOM1 ehk esimesed kodustatud – domesticated – hobused), seda ei olnudki. Botai hobused olid hoopis praeguste Przewalski hobuste (Equus ferus przewalskii) esivanemad. See omakorda tähendas seda, et Przewalski hobune ei olegi enam viimane säilinud metshobune maailmas, vaid kunagiste DOM1 koduhobuste metsistunud (feral, ferus) järglane. Loomulikult ei tähendanud see seda, et Przewalskid kuidagi vähemväärtuslikemaks oleksid muutunud – nende säilitamine on jätkuvalt oluline nii geneetilise kui liigilise mitmekesisuse mõttes. Koduhobuse esivanemate otsingud aga jätkusid.

Hobuste geneetiline mitmekesisus on järsult kahanenud

Järgmine uuring avaldati aastal 2019 teadusajakirjas Cell. Ka siis ei leitud praeguste koduhobuste esivanemat, kuid avastati muud olulist. Näiteks leiti, et minevikus on olnud mitmeid erinevaid hobuste geneetilisi liine, mis praeguseks on kõik välja surnud. Samuti leiti, et tänapäevased hobused on tegelikkuses üsna hiljutise aja pärand. Esimene n-ö geneetiline pööre hobuse genoomis toimus u. tuhatkond aastat tagasi koos araablaste ekspansiooniga Euroopasse, mil levis ka araabia täkkude Y-kromosoom (ehk isaliinid). Teadlaste hinnangul on araabia hobuste Y-kromosoom pärandunud pea kõikidesse tänapäeva hobusetõugudesse. Teine n-ö geneetiline pööre oli u. 200 aastat tagasi, kui algas laialdane ja valikuline tõuaretus. Sellel oli nii positiivseid (saime kiiremad ja tugevamad hobused) kui ka negatiivseid (geneetilise mitmekesisuse langus, mis omakorda viib erinevate probleemideni) mõjusid.

Tänapäevase koduhobuse eduloo tagas taltsam iseloom ja tugevam selg

2021. aastal ajakirjas Nature avaldatud uurimuses jõuti lõpuks oodatud tulemusteni. Kokku uuriti 273 hobuse genoome, mis pärinesid kogu Euraasiast ajavahemikust 50 000 kuni 200 aastat e.m.a. Leiti, et praeguste koduhobuste esivanemad (n-ö grupp DOM2) hakkasid levima oma algkodust Põhja-Kaukaasia steppides (Kaspia ja Musta Mere vaheliselt alalt) üle kogu Euraasia u. 4200 aastat tagasi. Levik oli kiire – vaid mõne sajandiga olid nad asendanud praktiliselt kõik eelnevad Euraasias elutsenud (mets)hobuste populatsioonid. Mis oli nende edu põhjus? Vastus sellele küsimusele leiti kahest geenist: üks neist on seotud taltsa käitumisega ja teine tugevama selgrooga. Ja on need ju omadused, mida on inimestel vaja, et oma ratsudel pikki vahemaid katta.

Varaseimad koduhobused Eestis

Juba kiviajal elas Eesti aladel uluk- ehk metshobuseid, kuid ajaks, mil siia jõudsid koduhobused, oli ulukhobuste asurkond siit juba taandunud. Praeguste luuleidude põhjal võib arvata, et viimaste metshobuste ja varaseimate koduhobuste vahele jäi paar tuhat aastat (zooarheoloog Lembi Lõugase andmetel). DOM2 hobused jõudsid meile hilispronksiajal, u. 8.–7. sajandi paiku e.m.a. Just sellest ajast pärinevad meie kõige vanemad koduhobuste luuleiud Saaremaalt Asva ja Ridala asulakohtadest. 1930ndate ja 1960ndate arheoloogilistel kaevamistel leitud hobuseluudest valiti välja viis isendit, kelle DNA’d prof. Orlando tiim uuris. Analüüsi käigus selgus, et üks isend Asvast oli emasloom, teised neli olid kõik isased. Hobuseluude suhteliselt suur osakaal hilispronksiaegsete jäätmete hulgas (u. 10 %-st Asvas ja Ridalas kuni 30 %-ni Irus) viitab sellele, et tollal oli hobune ka lihaloom.

Millised kunagised hobused välja võisid näha?

Arheoloogilised luuleiud kannavad palju informatsiooni. Üks uurimisvõimalustest on morfomeetria ehk luude mõõtude analüüs. Nii saab välja arvutada näiteks hobuste turjakõrgust, aga hinnata ka nende jässakust või saledust. Eestist leitud arheoloogilised hobuseluud viitavad üldjuhul väikest kasvu hobustele turjakõrgusega vahemikus 128–144 cm (muinasajal veidi väiksemad, keskajal veidi suuremad; zooarheoloog Liina Maldre andmetel). Alles 19. sajandi leidude hulgas võib kohata suuremaid isendeid turjakõrgusega üle 160 cm, mis võib viidata tol ajal alanud (töö)hobuste süstemaatilisele tõuaretusele. Seega võime Asva ning Ridala hobuseid ette kujutades võrrelda neid praeguste eesti tõugu hobustega.

Vana DNA’d uurides saab pilgu heita ka võimalikele karvkatte värvustele. Geneetiline andmestik on arheoloogiliste proovide puhul küll vähem või rohkem kahjustunud (vähene genoomi kattuvus, DNA lagunemisest tulenevad eksitavad mutatsioonid) ning seega tuleb tõlgendusi teha ettevaatlikult. Asva ja Ridala hobuste andmestikus oli näha geene, mis viitavad valgetele märkidele, aga ka laigulisele/täpilisele karvkattele. Üks Asva isasloom võis olla aga raudjas ning ehk isegi peita endas nn hõbegeeni.

Tundub, et karvkatte värvus oli inimestele oluline üsna pea pärast hobuse kodustamist. Meelepäraseid värvuseid selekteeriti erinevatel põhjustel. Läbi aegade on inimeste eelistustel olnud nii praktilisi kui kultuurilisi tagamõtteid. Kui Botai inimesed eelistasid muuhulgas näiteks täpilisi hobuseid, siis alates keskajast muutus levinuimaks värvuseks raudjas.

Kokkuvõtteks

Teinekord oma hobuse kõrvale astudes ja käe tema kaelale asetades on tore leida end mõttelt meie ühisest teekonnast. Kui pikalt on meie esivanemad koos tulnud ja kuhu oleme koos välja jõudnud. Samuti tasub mõelda sellele, kuhu viib tee edasi. Nagu eespool mainitud, väheneb geneetiline mitmekesisus tänapäevase aretustöö käigus üsna kiiresti – seda ka teiste loomaliikide puhul. Seetõttu on väga oluline hoida ja säilitada põlistõuge, kes on kujunenud pika ajaloo vältel kohalikes oludes ja kelle geenifondi on hilisem aretus vähem mõjutanud.

Kuigi koduhobuste algkodu ja kodustamise aeg on nüüd teada, siis uurimistöö jätkub. Nii nagu teaduses ikka – iga uus avastus tekitab juurde uusi küsimusi. Ka Eestist leitud hobuseluude uuringud jätkuvad, sh hobuste funktsioonist ja populatsiooni kujunemisest viimase kolme tuhande aasta jooksul.

Eve Rannamäe
Tartu Ülikool, arheoloogia kaasprofessor
eve.rannamae@ut.ee

Lisalugemist eesti ja inglise keeles

Meediakajastused Nature artikli kohta:

Novaator, 22.10.2021
CNRS, 20.10.2021
Science News, 20.10.2021
Nature News, 22.10.2021
National Geographic, 22.10.2021

Teadusartiklid:

Fages A. jt. 2019. Tracking Five Millennia of Horse Management with Extensive Ancient Genome Time Series. Cell 177(6), lk 1419–1435. https://doi.org/10.1016/j.cell.2019.03.049

Gaunitz C. jt. 2018. Ancient genomes revisit the ancestry of domestic and Przewalski's horses. Science 360(6384), lk 111–114. https://www.science.org/doi/10.1126/science.aao3297

Librado P. jt. 2021. The origins and spread of domestic horses from the Western Eurasian steppes. Nature 598, lk 634–640. https://doi.org/10.1038/s41586-021-04018-9

Maldre L., Lõugas L. 2001. Hobune Eestis muinas- ja keskajal. − Tamsalu H. (toim.) Meie hobune: arvamusi ja tähelepanekuid eesti hobusest ja tema kasutamisest. Eesti Hobuse Kaitse Ühing, lk 28−34.

Maldre L. 1998. Hobune Eestis muinas- ja keskajal. Loodus, inimene ja tehnoloogia: interdistsiplinaaarseid uurimusi arheoloogias. Muinasaja teadus 5, lk 203−220.

Wutke jt. 2016. Spotted phenotypes in horses lost attractiveness in the Middle Ages. Scientific Reports 6. https://doi.org/10.1038/srep38548