Soome põllumajanduse ja toidutööstuse uurimiskeskuse (MTT) juhitud InnoEquine projekti raames koostöös Eesti Hobuse Kaitse Ühinguga toimus Leesil hobuste karjatamisteemaline seminar „Hobune hoiab karjamaad, karjamaa hoiab hobust“, kus ettekannete sisuline pearõhk oli asetatud looduslike rohumaade kasutamisele. Rohumaid ja niitusid on hoitud aastasadu korras karjatamisega. Enim on selleks kasutatud veiseid ja lambaid, kuid ka hobustel on oma osa. Tänapäeval on maaelus toimunud suured muutused. Varem põlvest põlve edasikandunud teadmised on järsku katkenud. Paljusid unustatud tõdesid tuleb uuesti õppida ja endale selgeks teha, sest igas maaelu valdkonnas, sealhulgas ka loomade karjatamises, valitsevad omad seaduspärasused ning reeglid. Seepärast uuritaksegi ja korraldatakse kohtumisi pealtnäha meile kõigile justkui hästi tuntud valdkondades, mis aga loomakasvatuse seisukohast omavad väga tähtsat ja olulist kohta.
Seekord räägiti karjatamise osatähtsusest hobuse- ja maastikuhoius (Markku Saastamoinen); kas ikka looduslikel rohumaadel jagub piisavalt sööta ning lisasöötmise vajadusest, hobuse tervisest ja ohutust käitumisest karjamaal (Susanna Särkijärvi); hobuste käitumisest (Marianna Myllymäki). Kõik ettekanded tõlkis Ingrid Randlaht eesti keelde. Külalistele esitati ettekannete järel palju küsimusi, ennekõike selle kohta kuidas Soomes on reguleeritud seadusandlikult looduslike rohumaade kasutamine, kuidas toimib karjatamine veekogude ääres jne.
Peale kohvipausi siirduti ekskursioonile Juminda poolsaarele. Eelnevalt tegi Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Tõnu Laasi Lahemaa rahvuspargi hooldatavate rohumaade näitel lühikese sissejuhatuse teemasse ja seejärel jätkati tema juhtimisel juba looduses. Esmalt külastati perekond Hääle poolt Leesi külas tarastatud rannaniitu, kus karjatatakse lihaveiseid. Oma kogemustest rääkis perenaine Kristina Hääl. Seejärel suunduti Muuksi külla Maarit Mürki talu karjamaadele. Siinsed loopealsed pakuvad suurepäraseid tingimusi eesti tõugu hobuste karjatamiseks.
Ago Ruus