Juunikuu Oma Hobu on valmis

Kuidas see seal Murphy seaduses kirjas oligi – iga asi tuleb omal ajal või pisut hiljem. Elust enesest on teada tõsiasi, et miski ei jää tulemata, tarvis vaid püsivust ja pikka meelt, et õige hetk ära oodata. Nii on lood ka eesti hobusega ponispordis – sel kevadel näeb igal ratsaspordivõistlusel Eestimaal, kus ka poniklass väljas, võistlemas vähemalt ühte eesti tõugu hobust. Ja seda kõikidel ratsaspordialadel! Ei tea, kas on üle saadud võltshäbist, et kuidas ma ikkagi eestlasega võistlen, või siis järsku on tekkinud terve plejaad sportlikke eestlasi? Nii seda kui teist. Kellelgi oli vaid tarvis alustada, järgijaid jagus kohe.

Pikemat aega teame takistussõidus tegijana Toonikut, koolisõidus on paljudele silmad ette teinud Aidi, komeedina on ponispordi taevasse kerkinud Rokit. Kestvusratsutamises jätkab Amanda koos kleenukese Birgit Truutsiga esirinnas, viimati võideti Haanjamaal avatud klassi 80 kilomeetrit. Ka rakendispordis jaguks asjalikke eesti hobuseid, kui vaid see spordiala jalad alla saaks. Kindlasti sobib meie omale põlisele tõule üks ala paremini kui teine– tarvis vaid temaga tegeleda ja need parimad küljed välja peilida. Suur osa selles on treeneritel ja eesti hobuse entusiastidel, kes ei löö verest ära, nähes võistlusväljakul kergejalgseid sportponisid kusagilt Lääne-Euroopast, vaid saadavad oma lapsed välja eestlastel. Nagu Kukrumäe tallis kombeks – alati, kui ponid jõudu katsuvad, saab näha ka rahulikku ja kogemustega Tarsonit.

......

Nii algab uues ajakirjanumbris toimetaja sissejuhatus, edasi lugege juba ise. Juunikuu Oma Hobus on palju juttu eesti hobusest ja tema kohast praeguses ponispordis. Ära on toodud ka huvitamate ja mõnevõrra vähem kasutatud täkkude iseloomustused ja pildid nendest. Kaanepildi hobuseks on seekord Rokit, kes ratsanik Marii-Heleen Raidmetsaga sel kevadel Poolamaal edukalt startisid koolisõiduvõistlustel.

Mõnusaid hetki Oma Hobu seltsis,

Ago Ruus, peatoimetaja