Fakte

XI sajandi rännumees Adam von Bremen kiidab oma reisikirjades eestlasi heade hobuste poolest ja kirjeldab hobuseid, keda Eestimaad külastades nägi.
*
Läti Henriku kroonika (XIII saj.) nimetab sageli eestlaste häid hobuseid, neid peeti tähtsaimaks sõjasaagiks. Lätlased on korraldanud Eestimaale sõjaretki, et viia sõjasaagina kaasa siinseid hobuseid.
*
Alates XII saj. vedasid eesti hobust välja peamiselt Novgorodi ja Pihkva kaupmehed ning müüsid neid edasi Venemaa sisealadele eelkõige kohalike hobuste tõuparandajaks.
*
Novgorodi kaupmehed on ostnud nii suurel hulgal hobuseid, et Liivimaa Ordu olid sunnitud 1414.a. ära keelama hobuste väljaveo Eestist. Novgorodist on viidud palju eesti hobuseid edasi Vjatkamaale, millist piirkonda just asustati novgorodlastega. Eriti palju eesti hobuse verd oli vjatka, obvinka ja kaasani hobustes.
*
Hansa Liidu õitseajal on laevatäis eesti hobuseid müüdud koguni Hispaaniasse.
*
Kuningas Gustav Adolf II ajal olid Rootsi sõjaväes kõige otsitumad eesti ja soome hobused. Nende hobuste kasutamine mõjutas sõjapidamise taktikat. Vastupidavamate ja parema liikumisega hobuste kasutuselevõtuga oma ratsaväes raskete rüütlihobuste asemel võib osaliselt seletada ka rootslaste edu XVII sajandi sõdades.
*
Aleksei Mihhailovitš, tsaar Peeter I isa, laskis viia eesti hobuseid Permimaale, sealse kohaliku hobusetõu - obvinka parandamiseks (nüüdseks väljasurnud).
*
Keisrinna Anna Ivanovna valitsemise ajal olid 1737.a. ukaasi järgi Saaremaa riigimõisade rentnikud kohustatud valitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid kasvatama.
*
1739.a. andis keisrinna Anna korralduse osta mitte ainult õuedaamidele, vaid ka suurvürstinnale enesele hulk paremaid eesti hobuseid.
*
XVIII sajandil peeti eesti hobust Venemaal üheks paremaks hobuseks tõuparandamise alal (prof. C. Blumberg).
*
Krimmi sõja ajal sattus laevaõnnetuse tagajärjel 20 eesti täkku Gotlandile. Krahv Wrangeli järgi on eesti hobuseid Gotlandile suguhobusteks viidud juba väga vanast ajast peale.
*
Tsaari-Venemaa valitsus viis Eesti aladelt aastatel 1840 – 1850 Venemaale tõuparandamise otstarbel üle 100 eesti hobuse. Akadeemik v. Middendorff nägi 1841.a. Mogiljovi kubermangus 32 eesti sugumära.
*

1853.a. ilmus mag. Gottfried Weidemanni raamat “Über die Pferderace der Insel Ösel”. G. Weidemann kirjutab, et Saaremaa hobused on olnud head järgmistel põhjustel:

1. hobuste rohkuse tõttu puudus vajadus noori hobuseid enne täielikku väljaarenemist tööle võtta ja vanu hobuseid ülemäära koormata;
2. ühiskarjamaad võimaldasid väljaarenemist ning karastasid karmi ilmastiku ja toidupuuduse vastu;
3. asudes suurema osa aastast väljas laialdastel rannakarjamaadel, madalal, kasinal, kuid toitval rohul, arenesid hobused vähenõudlikeks. Alludes mitmesugustele ilmastikutingimustele, muutus nende tervis ja konstitutsioon tugevaks;
4. Saaremaa sai sõdadest vähem rüüstatud kui Eesti mandrialad ning paremaid koduloomi veeti sealt vähem välja. Seetõttu jäi kohale väärtuslikum tõumaterjal, mis oli kujunenud peamiselt loodusliku valiku teel iidsest populatsioonist;
5. saarlased kui aretajad olid eesti hobuse osas võimekamad ja suhtusid hobustesse suurema hoole ja armastusega kui mandrieestlased.

*
Paremate suguloomade üleliigne väljavedu sai kohalikule tõule hävitavaks, sest nende asemele voolas Venemaalt Eestisse kõiksugu odavaid vene tööhobuseid, kes eesti hobusega segunedes mõjusid halvasti kohaliku tõu väärtustele.
*
Liivimaa aadlikonvendi koosolekul 1855.a. tõstetakse üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust ja otsustatakse eesti hobuse säilitamiseks ja tema parandamiseks asutada hobuseaksvandus. Kasvandus avatakse 1856.a. Toris, rüütelkonnale rendile antud kroonu mõisas. Osteti kokku 50 eesti mära ja 8 2-3 aastast täkku ning paigutati kasvandusse. Kahjuks aga jääb õilsa sihi – eesti hobuse säilitamine – teostamine juba kasvanduse tegutsemise esimestel aastatel tahaplaanile.

Pärast ligi 15 aastat kestnud vaidlusi eesti hobuse puhtatõulise aretuse pärast Tori kasvanduses, said ülekaalu need, keda ei rahuldanud väikeseks peetud eesti hobune. Eesti hobust hakatakse kohe ristlema araabia, soome ja ardenni hobustega. Talupidajad ja ka väike osa mõisnikke hindavad siiski küllalt kõrgelt eesti hobust ning aretavad teda puhtal kujul edasi. Kõige innukam eesti hobuse ristamise propageerija ardenni hobusega oli akadeemik A. Middendorff, kelle arvestuste järgi 30-40 aastaga oleks tulnud kõik eesti hobused ümber kujundada ardennideks.

Eriti ägedalt astub A. Middendorffi vastu välja Carl Robert Jakobson, pidades eesti hobuse puhtal kujul aretamise poolt sütitavaid kõnesid 1870.a. Tartu Põllumeeste Seltsis, 1871.a. Pärnu Põllumeeste Seltsis ja 1878.a. Viljandi Põllumeeste Seltsis.
Üks südimaid eesti hobuse kasvatamise õhutajaid oli Kaasani Veterinaaria Instituudi professor Constantin Blumberg, kes on andnud oma raamatus “Über das estnische Pferd und das Gestüt zu Torgel” (1870.a.) selleaegse eesti hobuse ideaalse kirjelduse.

*
1870.a. asutab Saaremaal Karl v. Hahn Uue-Lõvele erahobusekasvanduse. Siinsed kaks kuulsamat täkku - segavereline araabia-orlovi täkk “Tšervonets” ja tema poeg “Imperial” paaritasid kokku umbes 1000 talupoja mära ja jätsid ümbruskonda tugevalt oma jälgi. Nad olid mõlemad võigud ning pärandasid edasi ka oma värvuse. Siit on saanud alguse võik värvus eesti hobuste seas. Uue-Lõve hobuste turjakõrgus oli 133 – 155cm.
1902.a. asutati Saaremaal Uuemõisas riiklik eesti hobuse kasvandus, kellele anti üle või müüdi Uue-Lõve kasvanduse eesti hobused.
*
1921 asutati Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Seltsi põhikiri registreeriti 2 augustil 1921.a. Seltsi ülesandeks võeti põhikirjas “eesti hobuse tõuparandamine puhtsugutuse põhimõttel kodumaa põllumajandusele ja oludele vastavaks hobusetõuks, hobusekasvatuse kultuuri tõstmine ja suguhobuste ostu ja müügi korraldamine”. Oma ülesannete teostamiseks kavatseti koguda teateid eesti tõugu hobuste arvu ja pidamise kohta Eestis; korraldada oma liikmetele suguhobuste valikut, tõuraamatusse võtmist, suguhobuste müüki ja ostu kodu- ja välismaal, asutada sugutäku ühisusi ja hobusekasvandusi; korraldada liikmetevahelist hobuste kinnitamist, hobuste näitusi, võistlusi ja oksjone, korraldada kursuseid ja õppereise; toimetada hobusekasvatuse alast kirjandust, välja anda vastavasisulisi ajakirju jne. Seltsi tegevus on üle-eestiline, juhatuse asukohaks Haapsalu.
1925.a. üldkoosolekul muudetakse nimi “Eesti Hobusekasvatuse Seltsiks”.
1928.a. üldkoosoleku soovitusel loodi eesti hobuse osakond Tori Hobusekasvanduses. Esialgselt oli kasvanduses kuus eesti mära ja kaks täkku, nendega alustati teistkordselt eesti tõugu hobuse aretust Toris.
1929.a. üldkoosolekul täendati põhikirja ja selts kujundati ümber koordineerivaks keskseltsiks, uue nimetusega “Eesti Hobuste Tõuselts”. Anti võimalus luua kohtadel eesti hobuse aretuse ühinguid tõuseltsi töö abistamiseks. 1929.a. asutatigi Viljandimaal Pilistvere Eesti Hobuste Kasvatajate Ühing.
1929.a. oli seltsil 145 liiget.