Eesti hobuse iseärasused (Külliki Sinikas)

Artikkel avaldatud kogumikus "Meie hobune", 2001

Temperament on eest hobusel energiline. Ta reageerib hästi, on julge ja osavõtlik, liikuv, kohaneb kergesti uutes tingimustes, samas on ta rahulik ja taibukas.
Tundlikkusest ratsmetele, ratsaniku istmiku, reite ja säärte survele sõltub hobuse õpetatavus ja tingreflekside kujunemine. Hobused, kes alluvad halvasti ratsme tõmbele, sääre, kannuste või ristluu survele, on raskesti õpetatavad. Sporthobuste tundlikkus on parem, aga ka eesti hobuse tund¬likkus võib olla sellega võrreldes keskmine, rahuldav või isegi hea. Eesti hobuseid on väga tundlikust kuni flegmaatilise närvitüübini välja. Võib ütelda, et eesti hobuse temperament sarnaneb rohkem sporthobusele kui osavõtmatule ja ükskõiksele külmaverelisele hobusele.
Sporthobustega võrreldes annab õpetamisel eesti hobusele plusspunkte nende leplikkus, sest nad ei ole nii kapriissed ja närvilised. Olukorras, kus sporthobune pea kaotab, võib eesti hobune käituda väga tasakaalukalt ja arukalt.
Seega on eesti hobused hästi õpetatavad, aga nad vajavad samamoodi tegelemist ja treenimist nagu sporthobusedki. Ratsastamisega tuleb alustada varakult, kaheaastaste hobuste ülevaatuse ajaks peaks hobune olema juba ettevalmistuse saanud. Siis saab teda hästi hinnata, näha tema temperamenti ja liikumist ning hinnata tema kasutamisvõimalusi. Eesti hobuse saavutused (kiirus, hüppetahe, töötahe) sõltuvad oluliselt interjöörist, närvitalitlusest ja treeningust nagu teiste hobustegi puhul.

Liikumise järgi on hobuseid võimalik jagada kahte rühma. Esimesse rühma kuuluvad eesti hobused, kelle raskuskese on liikudes esiotsal ja kellel on raske raskuskeset viia tagumistele jalgadele. Need on rakendihobused, kes sobivad raskuste vedamiseks. Teises rühmas on eesti hobused, kes on võimelised raskuskeset muutma, tuues tagajalad enda keha alla. Liikumisel on näha tagajalgade ette-alla viimist, mis võimaldab liikuda ette-üles, s.t. hüpata takistusi. Sellised eesti hobused hüppavad väga hästi ja konkureerivad poniklassi võistlustel või isegi sporthobustega.

Ratsastamisraskused
Temperament
Flegmaatilise temperamendiga hobune on töös osavõtmatu, uimane, vähe¬liikuv, puudub edasiliikumise tahe. Ratsastamine on raske.
Eksterjöör
Väga lühikese kaelaga hobused on reeglina ka lühikese sammuga; samm on tippiv ja hoogsus puudub. Ka kaela madala asetuse korral on samm ja traav madal, hobune komistab kergemini, esijalad on koormatud, raskuskese on esijalgadel. Kui kael liitub kerega madalalt (nn. põdrakael), on hobune raskesti juhitav, sest pea asend kipub olema horisontaalne, hobune ei näe lähedal olevaid esemeid ja võib seetõttu koperdada, ehmatada. Püstise kaela¬asetusega võib kaasneda nõgus selg ja ratsastamisel on raskusi tagaotsa allaviimisega. Samuti ei soodusta ratsastamist lühike kukal, sest siis ei saa hobuse kael vajalikul määral painduda ja ka lõualihased ei tööta.
Väikestest eksterjöörivigadest tingitud ratsastamisraskusi saab leevendada lõdvestavate ja painutavate harjutustega.
Vastupidavus
Eesti hobusel on head jalad – kuivad, tugevad kõõlused ja liigesed, head kabjad. Head jalad annavad hea, ratsahobusele vajaliku vastupidavuse. Eesti hobuste treenimisel ei ole ka suurte koormuste puhul esinenud jalgade, kõõluste, liigeste ega kapjadega probleeme. Sporthobused on tunduvalt õrnemad.
Eesti hobune on söötmise suhtes küll vähenõudlik, kuid treeningkoormuste suurenedes vajab ta siiski jõusööta. Pidevas treeningus olevatele eesti hobustele, kelle koormus tõstetakse galopihooajaks valmistudes maksi¬maalsele tasemele, et ajastada tippvormi võistlusteks ja säilitada seda perioodi lõpuni (s.t. maist oktoobrini), antakse kuni 6 kg kaeru päevas. Kui võistlusperiood on läbi, langeb kogus tasapisi kolme kilogrammini päevas. Maksimaalne treening ilma jõusöödata kurnab hobuse ära, ta kõhnub. Kõigile treeningus olevatele eesti hobustele jätkub talvel koos piisava heinakogusega 1–3 kg kaerast päevas, suvel ainult karjamaarohust. Eesti hobune rasvub kergesti, kui teda liiga hästi sööta.
Eesti hobune on sporthobusega võrreldes vastupidavam. Eesti kliima on talle sobivam, eesti hobune ei külmeta kergesti. Samuti ei ole nad nii tundlikud söötade ja söötmise suhtes ega õrnad suuremate koormuste puhul.

2001. aasta viimase, Tallinna Hipodroomil toimunud 2100 m pikkusel distantsil toimunud galopisarja etapi võitis eesti hobune Ruttar 707E ajaga 2,57,8. Samal distantsil jooksnud traavlite päeva keskmine aeg oli 2,54,5.