Eesti hobuse arengust viimase 150 aasta jooksul (A.Kallaste)

avaldatud kogumikus "Meie Hobune", 2001

Mis on jumala poolt loodud,
seda ei muuda mitte üks vägi,
ka aastaajad ega riigikord.

I. 1856–1880
• eesti tõugu hobuse puhasaretus
• Tori hobusekasvanduse asutamine paremate pidamistingimuste loomiseks
• täkk Vapsikase saamine
• esimesed katsed eesti hobust ristata
• 1870. a. Uue-Lõve kasvanduse asutamine
• 1876. a. C. R. Jakobsoni kõne “Eesti hobused, nende
• mõistlik kasvatamine ja mõistmatta rikkumine”

1856. aastal asutati Tori riiklik hobusekasvandus, mille eesmärk oli aretada heade omadustega, vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadu teiste tõugudega segamise, aga ka paremate eksemplaride välja¬veo tõttu.
Tööle asus kuueliikmeline tõukomisjon, kellele anti luba osta kasvandusele 60 eesti tõugu mära. Pika otsimise peale leidis komisjon 50 mära, nendest 40 mandrilt ja 10 Saaremaalt. Nende hobuste keskmine kõrgus oli 142 cm, seal¬juures olid mandri märad umbes 135–132 cm kõrged. Oli kindel soov aretada eesti tõugu hobust puhtal kujul paremaks põllu¬töö¬hobuseks, parandades tema söötmis- ja pidamistingimusi. Parem söötmine tõstis hobuse turjakõrgust umbes 2 cm.
1856. aastal Toris olevatest hobustest 48% olid kõrvid, võike ja kollaseid osteti Tori hobusekasvandusse kokku 10%, kuid kõik värvused olid esin-datud.
Samal ajal hakati kasutama ka araabia, soome ja ardenni täkke, kuid see ei täitnud kasvanduse eesmärki. Hakati arvutama kompaktsuse indeksit, mis oli eesti hobusel ligikaudu 10. Esimesed katsed eesti hobuse ristamisel ei andnud soovitud tulemusi ja seetõttu lõpetati kasvanduses puhtatõulise eesti hobuse aretus. Selle perioodi parimaks tulemuseks oli puhtatõulise aretuse teel saadud täkk Vapsikas.
1870. aastal asutati Saaremaal kommertslikel eesmärkidel Uue-Lõve kasvandus erakasvandus, mis küll ei täitnud eesti tõu aretamise huvisid, kuid mõjutas oma tegevuse intensiivsuse ja kestusega hobusekasvatust Saaremaal. Kasvanduses oli mitut tõugu täkke, näiteks araabia, anglo-araabia ja orlovi täkk, samuti kasutati siin ka ardenne. Need Uue-Lõve täkud paaritasid aastas keskeltläbi 100 mära Saaremaal.
Sellesse perioodi jääb veel üks väga tähtis sündmus eesti hobuse tõuaretuses: 1876 aastal peetud Carl Robert Jakobsoni kõne “Eesti hobused, nende mõistlik kasvatamine ja mõistmata rikkumine”, mille ta pidas kahes kohas, Pärnus ja Viljandis.

II. 1880–1920
• eesti tõugu hobuse puhasaretus
• mittesihipärane ristamine teiste tõugudega
• 1902. a. Eesti tõugu hobuste kasvandus Uue-Mõisas
• 1916. a. hobuste evakuatsioon Saaremaalt

1902. aastal asutati Saaremaal Uue-Mõisas hobusekasvandus, mille ees-märgiks oli aretada Eesti hobust puhasaretuse teel. Siiski toimus kasvan-du¬ses ja ka mujal mittesihipärane ristamine teiste tõugudega. Seda tõendavad samuti hobuste tõulisuse uuringud Saaremaal, mida on põhjalikult käsitletud Mihkel Ilmjärve artiklis “Hobusekasvatus enne iseseisvumist”.
Kui 1890. aastal oli Saaremaal 16 000 hobust, nendest 7000 tööruuna, siis sellel perioodil langes hobuste arv Saaremaal tohutult ja toimus hobuste evakuatsioon. Üks suuremaid evakuatsioon toimus 1916. aastal, kui evakuee¬riti umbes 7000 hobust.
1916. aastal alustati Eestis esimest hobuste märkimist. 1916. aastast on märgitud täkk Eni, kelIest hiljem sai liini alustaja Eesti tõus.

III. 1920–1940
• esimene suguhobuste märkimine Saaremaal 1920
• 1921. a. asutati Eesti Maahobuse Kasvatajate Selts
• eesti hobuse tõumäärustikud; esimesed eesti tõu täkuliinid – Agar 9 E, Raspel 70 E, Taube 60 E, Eni 8 E, Taru 149 E, Vuhti 136 E jt.
• hobuste mõõtmete suurenemine
• esimesed ühiskarjamaad
• 1928. a. eesti hobuse osakonna loomine Tori hobusekasvanduses

1920. aastal korraldas Põlluministeerium mitmeid koosolekuid, kus määrati eesti hobuse aretussuunad ja aretuseesmärgid ning teed nende eesmärkide saavutamiseks. Selleks korraldati esimene suguloomade märkimine. 1920. aastal märgiti Saaremaal kokku 4 sugutäkku ja 69 mära (esitati 142 hobust). Aretuse sihiks oli eesti hobuse aretus sammuhobuse suunas- muuta teda raske¬maks ja suuremaks.
1922., 1925. ja 1928. aastal anti välja eesti hobuse tõumäärustikud.
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Põlluministeeriumi initsiatiivil loodi kolm Eesti hobusekasvatuse seltsi, nende seas 1921. aastal Eesti Maahobuse Kasvatajate Selts, kelle ülesandeks sai Eesti hobuse tõuraamatu loomine.
Selle perioodi saavutuseks on täkuliinide Agar, Raspel, Taube, Eni, Fiaal ja Aeska-Juku moodustamine. Nendest 2 esimest täkku, Agar ja Raspel, pärinevad Saaremaalt, Taube Kohtla-Järve piirkonnast ja Eni Lõuna Eestist. Fiaal ja Aeska-Juku põlvnevad Uue-Lõve hobustest ja mõlemad olid kollased täkud (Fiaali liin moodustus hiljem, 1938. a.).

Eesti hobuse aretuseesmärgiks oli kerge või keskmine põllutööhobune. Selle aretusprogrammiga toodi sel perioodil Soomest Eestisse 13 täkku, kes said küllaltki laialdase kasutuse. Sisse toodud täkud olid küll kõrgemad, aga oma tüseduselt väiksemad kohalikest aborigeensetest hobustest ning seetõttu ei täitnud nad oma eesmärki.
Esimene tõuraamatusse võtmine oli küllaltki liberaalne. Tõuraamatusse võeti hobused mitte põlvnemise alusel, vaid need, kes tüübile enam-vähem vastasid. Siiski ei läinud aretusprogramm ja tegelike hobusekasvatajate soov päriselt kokku. 1928. aastal, kui professor Jüri Vau uuris Saaremaal, missu¬gu¬seid hobuseid kasvatatakse ja kuidas neid kasvatatakse, ilmnes siiski, et ei soovitud suuremat hobust kui 144 cm, keskmine jäi 135–140 cm lähedusse; oluline oli ka tõu vähenõudlikkus.
Soomest toodud täkkudest moodustusid iseseisvad uued liinid, kellest tänaseni on säilinud Lari, Taru ja Vuhti liin.
Sellel perioodil loodi esimesed ühiskarjamaad, et luua paremad tingimused noorhobuste arenguks.
1928 taastati Eesti hobuse osakond Tori Hobusekasvanduses. Eesmärgiks oli noorte täkkude üleskasvatamine ja nende hulgast valiku teostamine.

IV. 1940–1970
• puhasaretus, Soome täkkude järglaste laialdane kasutamine
• sisestav ristamine tori tõuga
• 1947 – eesti hobuse aretamise ja parandamise edaspidised abinõud
• 1959 – eesti hobune ja tema aretuse alused

Sellel perioodil oli peamine puhasaretus, eesti hobuse tüübis domineeris soome hobuse tüüp . Selle perioodi etalontäkkudeks olid täkud Tapper 180 E (mõõdud 150-161-180-21,0); Ahtus 287 E (150-151-190-21,0), Temp 312 E (156-158-188-21,0), kes olid saadud “veretilga” lisamise tulemusel tori tõuga.
Sellel perioodil hinnati hobuseid ka võimisvõistluste abil. Kui alates 1937. aastast tehti noorhobuste suguraamatusse märkimiseks veokatsed kohustuslikuks, siis alates 1947. aastast viidi hobuste jõuluse katsetamine 25 kilomeetri pikkusele distantsile. 1953. aastast katsetati hobuseid 2 kilomeetri pikkusel distantsil ja maksimaalveos.
1950-60 aastatel algas hobuste massiline likvideerimine, kui mehhaniseerimise-kemiseerimise ettekäändel korraldati neile plaanilisi tapatalguidveos.

V. 1970–2000
• aretusprogramm “Eesti hobuse edasine aretamine”
• “veretilga” lisamine araabia tõuga
• 1994 – nõupidamine eesti tõugu hobuste aretuse olukorrast
• eesti hobuse tõuaretusprogramm

1973. aastal avaldatud tõuaretusprogramm määratles aretusmeetodiks puhas¬aretuse.
1970. aastate keskpaigas sooviti taastada eesti hobuse aborigeenne tüüp ning laiendada eesti hobuse kasutusvaldkondi.
1970. aastate keskpaigas alustati “veretilga” lisamist araabia tõuga (täkk Posol ox). 1994. aastal vastu võetud nõupidamise otsus eesti tõugu hobuse aretuse olukorrast ja 1997. aastal tõuaretusprogramm seavad eesmärgiks aborigeense Eesti hobusetõu säilimise puhtatõulise aretuse teel.