Arheozooloogia. Eesti hobuse lugu (L.Maldre)

ARHEOZOOLOOGIA. Eesti hobuse lugu
bioloogiamagister, Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia laboratooriumi nooremteadur
Liina Maldre

Horisont 1997, nr. 6.

Kas eestlaste esivanemad kodustasid hobuse?
Kas hobune oli meie esiisadele lihaloom või sõjaratsu?

Viimasel ajal on palju tähelepanu pööratud eesti hobusele ning räägitud vajadusest kaitsta seda kohalikku tõugu. Nii nagu nimigi ütleb, on eesti hobune kui tõug kujunenud aastatuhandete jooksul just Eesti aladel ning sobib seetõttu ideaalselt meie oludesse.

Põlisasukate järeltulija või immigrant?

Kuna Eesti kiviaegsetest asulatest on leitud ka metshobuste luid, siis kerkib loomulikult kohe rida küsimusi. Kas eesti hobune on välja kujunenud kohaliku metsiku hobuse kodustamise tulemusel või on tema eellased siia sisse toodud? Ning millal see võis toimuda? Nende probleemide uurimise muudab eriti keeruliseks asjaolu, et mets- ja koduhobuste luud on väga sarnased ning üksikute luuleidude alusel on nende eristamine praktiliselt võimatu.

Arheozooloogilise materjali põhjal ei näi hobuse kohalik kodustamine siiski tõenäoline. Esiteks on metsikute hobuste luid Eestis ikkagi võrdlemisi vähe päevavalgele tulnud, ning teiseks — hobuseluude osatähtsus on kõige suurem atlantilisse kliimaperioodi kuuluvate leidude hulgas. Sellest ajast ei ole meil aga veel mingeid märke primitiivse karjakasvatuse olemasolust. Neoliitikumi lõpul oli aga Eestis metshobuseid ilmselt juba väga vähe ning sellisel puhul ei ole kohapealne kodustamine mõeldav. Samuti peaks juhul, kui hobune tõesti Eestimaal kodustati, hobuseluude osatähtsus arheozooloogiliste leidude seas pidevalt suurenema või vähemalt samaks jääma, mitte aga vähenema, nagu see tegelikult toimub. Seega on koduhobune tõenäoliselt Eestisse sisse toodud.

Järgmine küsimus: millal see võis toimuda? Enamik koduloomi toodi Eestisse kiviaja lõpul venekirvekultuuri hõimude poolt. Nende hõimude haudadest on leitud kitse-, lamba-, sea- ja veiseluid ning kitse- või lambaluudest valmistatud esemeid, samal ajal hobuseluid saadud ei ole. Euroopa sõjakirvekultuuride muististes kohtab hobuseluid üldse väga harva.

loe edasi: Horisont 1997, nr 6