Värvused

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Tõus esinevad kõik värvused, soovitavalt ilma suuremate märgisteta peal, jalgadel ja kerel.

Meie silmad ütlevad meile, milline hobune välja näeb,
tema põlvnemine ütleb meile, milline ta olla võiks,
kuid tema järglane ütleb meile, milline ta on.


Hobuste värvuste pärilikkus ei ole pooltki nii keeruline kui see näib. Kui vaadata väga värvikat tõugu nagu islandi hobune, siis näib värvuste ja värvuskombinatsioonide arv lõputu ja näib võimatu neid nimetada; tegelikult on tegemist vaid geenimustrite sorteerimisega.

Hobuse karvavärvust määrab tôenäoliselt 10 vôi enam geenipaari. Värvuse järgi aretus on olnud aktuaalne hobusekasvatuse algusest peale. Aretatakse vähe levinud ja haruldase värvusega hobuseid, kes peale muu rahuldavad ka inimese esteetilisi vajadusi. Ulukhobune oli kôigi värvusgeenide suhtes homosügootne. Koduhobustel on värvuste poolest homosügootseid, dominantsete värvusgeenidega indiviide tunduvalt raskem saada kui kujundada retsessiivsetel alleelidel pôhinevaid värvusi. Sellega on seletatav raudjate ja punaste hobuste suur arv. Musti hobuseid on vähem. Väga harva esineb homosügootseid musti, kes omavahelisel paaritamisel annavad ainult musti järglasi. Raudjad, punased ja kollased hobused ei saa omavahelisel paaritamisel anda musta pigmenti sisaldava värvusega järglasi, sest nende genotüübis puudub selle pigmendi domineeriv alleel. Nende järglased on kas raudjad, punased vôi kollased. Värvusgeene ei saa alati jaotada dominantseteks ja retsessiivseteks; sageli avaldavad nad vaid osalist môju. Näiteks värvuse suhtes identse genotüübiga hobustel vôivad mônikord ilmneda värvivarjundid, mida pôhjustavad teised geenid.

Geenid

Värvused ja eesti hobune

Värvuste kirjeldused