Araabia hobuse mõju eesti hobuse tõutüübile (R.Aer)

Eesti hobuse aretuse ülesandeks on tõu genofondi säilitamine ja edasiarendamine. Mõnikümmend aastat tagasi ristati teda araabia ja šetlandi täkkudega noorte poniklubide tarbeks. 2000. aastal Eesti Põllumajandusülikooli bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida araabia hobuse mõju eesti hobuse tõutüübile Pihtla Hobusekasvanduse hobuste põhjal.

Katsetused ajaloos
Üks esimesi märkeid araabia hobuste kasutamisest Eesti aladel on 1856. aasta lõpul Saksa Wüttembergi hobusekasvandusest kolme araabia täku Torisse ostmise kohta. Dahmann oli helehall kimmel, valge saba ja lakaga, 146,7 cm kõrge, Hamil oli punakimmel, valge saba ja lakaga, valge kübe sõõrmete vahel, kõrgus 144,5 cm, Omar oli tumehall, tumeda saba ja lakaga, kübe sõõrmete vahel, kõrgus 145,5 cm. Dahmann’ilt ja Hamil’ilt saadi vähe järglaseid, Aga Omar’i kasutatu võrdlemisi intensiivselt. Tema järglastest on olnud silmapaistvaim poeg Orro – raudjas, täht laubal, kõrgus 144,4 cm. Üldiselt olid araabia täkkude järglased olnud väga vastuvõtlikud kõigile võimalikele haigustele ning nõrgad. Eesti tõugu märade ristamine araabia täkkudega andis küll meeldiva välimikuga kiireid, vähenõudlikke ja vastupidavaid kuid kehakaalult kergeid ja liiga tulise temperamendiga hobuseid, kes olid väga head ja sobivad sõiduks, mitte aga põllutööks.
1870. aastal Saaremaale Uue-Lõvesse asutatud sugutäkkude tallis paaritasid talupoegade märasid 2 orlovi traavlit ning araabia täkk Kagul, kes 1872. aastal halva paaritamistegevuse tõttu anti üle Mulluti mõisale ning prakeeriti hoopiski aastal 1881. 1873. aastal Saaremal asunud üheksa väikese hobusekasvanduse 16 täkust oli kolm araabia tõugu ning neli araabia segaverelist.
1884. a. kevadel teatas Riiklike Hobusekasvanduste Valitsus, et nende arvates olevat araabia tõug kõige kohasem taluhobuste parendamiseks. Sellest lähtudes otsustati Saaremaale saata Streletskoje Hobusekasvandusest kaks araabia täkku, hiljem lisati nendele veel kaks samast tõust täkku (täkud Gadatel, Kizljar, Osot, Darley). Nimetatud riigitäkkudega paaritatud märade arvust võib järeldada, et neid kasutati Saaremaal õige tagasihoidlikult. Nende viljastusvõime oli madal, paaritussesooni kestel tuli märasid paaritada kolm ja rohkem kordi ja siiski oli tiinestusprotsent madal.
XX sajandil katsetati Saaremaal eesti hobuste ristamist araabia tõugu hobustega. 1975. aastast kasutati Sandla sovhoosi tõufarmis eesti tõugu märade ristamist araabia tõugu täkuga Posol. Viie aasta jooksul saadi täkult 39 varssa. Kuna eesmärgiks oli araabia vere lisamine märade kaudu, valiti täkkjärglaste hulgast sugutäkuks vaid üks, Parun 489E. Ülejäänud täkksälud müüdi tarbehobustena valdavalt Venemaa ratsabaasidele ja ka tsirkusele, märadest tüüpilisemad valiti põhikarja ja paaritati eesti tõugu täkkudega.

1979. aastal paigutati Saaremaale, Pöide sovhoosi, veel teine araabia täkk Sniger, samal ajajärgul paaritas Kaarma kolhoosis ka araabia täkk Muzõkant.
1995. aastal saadi Eestis 73 puhtatõulist eesti hobuse varssa, lisaks 20 ristandvarssa. 1997. aastal oli Eesti hobuse kasvatamise põhipiirkonnas Saaremaal puhtatõulisi eesti hobuseis 285, sealhulgas 100 mära ja 1996. aastal sündinud 53 varssa. Araabiaverelisi eesti hobuseid oli Saaremaal 54, ja 1996. a. registreeriti 17 araabiaverelist ja kuus ristandponi varssa.